Sisuturundus

Kasvatagem lihaseid, et sundasendid maha ei murraks

Manuaalterapeut (Confido tervisekeskus)

FOTO: Toomas Proovel

«Me elame küll sõrmedega juhitavas maailmas, kuid sellegipoolest peaks liigeste ümber kasvatama tugeva lihaskonna, et pidevast sundasendist tingitud hädad meid kahjustama ei hakkaks,» rõhutab Confido manuaalterapeut Toomas Proovel.

Vanal ajal kiputi end ära venitama kartulivõtu või puude lõhkumise käigus. Tänapäeval harrastatakse rahvasporti, aga ka ekstreemsemaid hobisid nagu lainelaual sõit, mille käigus võib juhtuda, et mõni liiges läheb nö «paigast ära.» Harvad pole ka juhused, mil ollakse end õues higiseks rassinud, seejärel  puhub tuul, lihaste pind jahtub maha, veresooned tõmbuvad kokku ja tekkida võib ebamugavustunne kuni füüsiliste vigastusteni välja. Just säärastel puhkudel, kui midagi on natuke «paigast ära,» kuid kirurginuga ja tõsisemat sekkumist pole vaja, tuleb appi füsioteraapia valdkond nimega manuaalteraapia.

Mitte pelgalt kondiväänamine…

Küllap assotsieerub manuaalteraapia meist paljudel kiropraktikaga – mõlema kohta levivad arvamused, justkui oleks tegu kondiväänamisega, mille raames valude käes kannataja kehaga imevigureid tehakse. «Leidub tugevamaid meetodeid, mida rakendavad peamiselt kiropraktikud,» möönab Toomas Proovel. «Manuaalterapeudid kasutavad peale tugevate tehnikate ka pehmemaid meetodeid. Me jälgime vigastust või vaevust komplekssena. Peamine eesmärk on leida probleemi põhjus ja see lahendada. Siin tulevad appi manuaalterapeudi käed, mis on kõige tundlikumad ja täpsemad abivahendid. Põletikulise protsessi puhul tekivad lihastes pinge, valu, turse ja liigestes liikuvuspiiratus – organism hakkab end kaitsma. Manuaalterapeut püüab sel puhul liigest või liigese ümber olevat struktuuri passiivselt liigutada, vähendades lihasjõudu ja aktiivsust, mis on peamine valu, vaevuse põhjustaja.»

Et liigest õigesti suunata, peab manuaalterapeut inimese anatoomiat ja liigeste ülesehitust väga hästi tundma. «Mõistagi tuleb teada füsioloogiast, kuidas liigesed ja nende ümber olevad struktuurid toimivad, kuidas liigub üks või teine liiges ning mil viisil lihased teda suunavad,» jätkab Proovel. Sealjuures ei liigu liigesed mitte ümber ühe, vaid ümber mitme erineva telje ja tasandi, kolmedimensionaalselt. Et liigest suunata, tuleb seda hästi tunda. Manuaalterapeut tegeleb kogu tugiliikumisaparaadiga, kõikide erinevate liigestega. Tihti tekivad primaarsest probleemist uued vaevused, kuid lahendada tuleb algset probleemi. Näiteks seljaprobleem võib tuleneda hüppeliigesest, jala asendist või koguni õlast.»

Meist igaühe liigeste liikuvus on kardinaalselt erinev, seetõttu juhtub, et samades olukordades mõned vigastavad ennast, teised mitte. «Osad ongi juba sünnipäraselt hüperliikuvad, teised kanged,» nendib Toomas Proovel. «Kui mõelda, kumb neist tüüpidest endale tõenäolisemalt traumasid tekitab, on selleks küllap kangema ja jäigema liikuvusega inimene. Samas teavad nad väga hästi enda piire, kust kaugemale ei minda. Painduvatel võimlejatel annab liiges rohkem järgi, kuid mängu tuleb teine äärmus – nende liikuvus on hüpersuur ja siit võivad tekkida omad ohud nagu ebastabiilsuse probleem.»

Võhikul ei maksa ise sikutada

Kõige mitmekesisemalt ja keerukamalt liikuv liiges on Prooveli sõnul küllap õlaliiges. «Viimane ei ole ümmarguse kujuga, tal on omad konarused ja nõgusused ehk kohad, kuhu sidemed-lihased kinnituvad,» põhjendab Proovel. «Õlaliigese puhul on inimese enda lihaskond suuteline õlaliigest paigast viima ja vigastusi tekitama.»

Küllap on paljud kuulnud soovitusi, et kui õlaliiges oma «pesast» välja tuleb, peab õlaga lihtsalt vastu seina jooksma ja kõik saab taas korda! Samuti on nähtud spordivõistlustel, kuidas õlg tagasi paika tõmmatakse. Toomas Proovel peab õigemaks võimalikult kiiresti erakorralise meditsiini osakonda pöörduda, kus vastavad diagnostilised uuringud läbi viiakse. «Võhikud ei tohiks eelpool kirjeldatud võtteid rakendada. Pole ju teada, millised muud vigastused õla paigast minekuga võivad kaasneda?»

Abi ka  „külmunud õlale“

Sageli kuuleb kaaskondseid rääkimas mõistest nagu «külmunud õlg.» «Praktikas tuleb nn «külmunud õlga» päris tihti ette,» nõustub Proovel. «Mainitud termin tähendab seisundit, mispuhul inimene ei saa oma käsi üle teatud piiri tõsta; ta tahaks liigest liigutada, kuid valus on, niisiis hakatakse teatud asendeid vältima. See omakorda põhjustab liidete tekkimist – liigese ümber olev kapsel hakkab kokku tõmbuma ega lase teatud asendisse minna. Põhjuseks võivad olla põletikulised protsessid, eelnenud traumad, lihase kinnituskoha ülekoormussündroom vms.» Siingi saab manuaalterapeut aidata, kuigi valu puhul ei saa kasutada kiireid manipulatsioone – üle valu piiri minna ei saa. Vaja läheb mitmeid protseduure ning tiimitööd – ka patsient ise peab sooritama teatud harjutusi või liigutusi, mis aitavad liigest tasapisi liikuma saada. Oluliseks osutub ajafaktor. «Ei maksa oodata, et probleem iseenesest üle läheks – kui õlg hooletusse jätta, läheb seisund ainult kehvemaks,» hoiatab Proovel.

Soojendust võiksid teha ka lumelükkajad

Käes on lume rookimise aeg, millega pahatihti kaasnevad «paigast tõmmatud» seljad. «Seni passiivsed olnud inimesed haaravad labida ja kukuvad äkki kühveldama, leides tegevuse suurepäraseks viisiks üle hulga aja füüsilist koormust saada,» märgib Proovel. «Tervise parandamise asemel võib ent hoopis erakorralise meditsiini osakonda sattuda. On suur vahe, kui palju üks või teine struktuur on koormusega harjunud. Nii nagu teevad end enne olulist sooritust soojaks sportlased, võiksid oma liigesed lahti liigutada ka lume rookijad ja hobiehitajad. Piisab 5– 10 minutist, millega paraneb liigese verevarustus, misjärel liikuvus on palju parem.»

Liigeste „krõksutamist“ võiks vältida

Miks inimesel kondid ragisevad? «Raginaid on erineva iseloomuga,» jätkab Proovel. «Kui liiges on väga kulunud ja tekivad degeneratiivsed muutused, esineb paljudel eakamatel raginaid seose kõhre kulumisega. Tihti ei ole see valus ja ragina vastu midagi väga teha ei saa. Kui noor inimene «ragistab» ise oma liigeseid, viiakse liiges oma äärmusasendisse. Tuleb teada, et igal liigesel on oma liikuvusulatus, mis omakorda persooniti erineb. Kui me läheme liikuvusulatusest üle, tekib liigeses rõhkude muutus ja käib «krõks.» Mina võrdlen seda sageli moosipurgi keldrist toomisega. Nii nagu tekib «krõks» purki avades, toimub liigeses samalaadne rõhkude muutus. Pikas perspektiivis ei ole see hea: «krõksutamine» muutub alateadlikuks, naksutatakse nii sõrmede kui kaelaga, kuid tasahaaval muutub liigese liikuvus ebastabiilsemaks. Seega tasub «krõksutamist» vältida.»

«Nutiküüru» nuhtlus

Tänapäeval kohtab tänavail liikumas nii nooremaid kui vanemaid inimesi, kelle profiil on ettepoole küürus. «Nutiküüruga» tegelast iseloomustavad etteulatuv pea ja käesolev nutiseade. Kas «nutiküür» ehk küürus kehahoiak kaob ära vahetult pärast telefoni käest panekut või on oht, et kehahoiak jääbki viltuseks? «Kehahoiakuga peab tegelema,» soovitab Proovel. «Passiivne eluviis ja halvad asendid ei ole ühekorraga korrigeeritavad. Ka sundasend on pingutus. Pigem tasuks nutiseadet hoides oma asendit korrigeerida – oleks märksa tervislikum, kui õlad oleksid tagapool ja käed kõrgemal, et töötaksid abaluude vahelised lihased. Ideaalis võiksid õlavööde ja ülaselg lihaseliselt aktiivsed olla. Et hoida enda käes pidevas sundasendis 100–200 grammi kaaluvat nutitelefoni, kallutada pead ettepoole ja seejuures veel liikuda, peab lihaskond tugev olema.»

Manuaalterapeutide seas levib ütlemine: funktsioon kujundab vormi. «Me elame küll sõrmedega juhitavas maailmas, kuid selleks, et pidevast sundasendist põhjustatud hädad meid kahjustama ei hakkaks, peab lihaskond tugev olema. Kel probleemid juba tekkinud, tulgu manuaalterapeudi juurde, et juhiseid saada, vastasel juhul lisanduvad algsele probleemile sekundaarsed vaevused.»

Confido keskuses võtab vastu füsio- ja manuaalterpaeut Tooma Proovel.

  • Manuaalterapeudi konsultatsiooni kohta lähemalt siit

Lisainfo:

www.confido.ee  info@confido.ee, tel 6299277

Allikas:  Raadio KUKU saade «Mõtle tervelt»

Saatejuht: Marek Strandberg

Toimetaja: Katrin Idla

    Populaarne

    Tagasi üles