Puukentsefaliiti põdenu lugu: „See haigus niitis mu jalust!“

Apotheka
Copy
Foto: Apotheka

Puukentsefaliidi diagnoos oskab end sümptomite sisse peita ning pahatihti võtab aega, enne kui tekib üldse kahtlus, et tegemist võib olla just selle haigusega, räägib puukentsefaliiti põdenud Watersport.ee eestvedaja Elinor Kimmel (38).

Ka minu puhul võttis haiguse avastamine aega mitu kuud. Sel aastal, kui entsefaliiti nakatusin, oli hästi palav suvi, mistõttu kirjutasin mitmed sümptomid ilma arvele. Hommikul ärgates oli tunne nagu oleksin eelmisel päeval alkoholiga liialdanud – iiveldas ning pea valutas. Viimane oli pidev nähtus, mille vastu ei aidanud ükski ravim, mistõttu harjusin sellega elama ning toimetama.

Kuna mu töö on seotud mere ja saartega, siis arvasin, et päevade pikkune päikese, tuule ja palava käes olemine võibki olla minu halva enesetunde põhjustajaks. Mäletan, et kaks kuud pärast nakatumist oli süda ka õhtuti kohutavalt paha. Olin muutunud närviliseks – ärritas iga väiksemgi asi. Üks sümptom, millega entsefaliit endast märku andis, oli tasakaal. Või õigemini selle puudumine, mille ajasin esiti madala vererõhu kaela. Nii näiteks käis mu pea püsti tõustes alatasa ringi, samuti lõin kõndides oma õla pidevalt vastu uksepiita või seinanurka ära. Tagantjärele mõeldes elasin kaks kuud justkui vati sees, tegutsedes töös ja eraelus automaatselt, eirates oma halba enesetunnet.

Elukaaslane ütles mulle tihtipeale, et „Elinor, sa just rääkisid mulle seda juttu“. Teinekord võis viis minutit tagasi toimunud tegevus olla mu mälust justkui välja lõigatud, mistõttu hakkasin uuesti sama asja tegema või järjekordselt rääkima juttu, mida olin mõni hetk tagasi rääkinud.

Kirvehoobina mõjuv peavalu

Peavalu oli tugevamaks muutunud, seda esines ka öösiti ning järjest enam käis peast läbi ka enesetapumõtteid. Endalegi tundus imelik, sest ometigi oli elus justkui kõik korras. Siis saabus aga hetk, mil peavalu niitis mind jalust. See oli nii tugev, et tundus nagu oleks keegi mulle kirve pähe löönud ning proovinud seda edasi-tagasi liigutada. Kuna parajasti oli tegemist riikliku püha õhtuga, tundus loogiline oodata arsti juurde minekuga hommikuni. Mõtlesin, et mis abi ma samal õhtul ikka võiksin saada?

Hommikuks oli aga mu kõnevõime kadunud. Rääkisin midagi, mis meenutas pudikeelt – sõnade ütlemine oli raske ning arusaamatu. Otsustasin minna Mustamäe nakkushaiglasse, mis nüüd, tagantjärgi mõeldes, oli puhas juhus. Paar nädalat varem olin leidnud endalt puugi, mille sain Pirita Kloostrimetsast ning arvasin, et sümptomid klapivad. Tegelikult olin aga nakatunud palju varem. Haiglas andsin vereproovi, vastasin küsimustele ning kuna mu kõnevõime oli pealelõunaks peaaegu taastunud, saadeti mind koju.

Vist juba järgmisel päeval anti mulle telefoni teel teada, et mul on diagnoositud puukentsefaliit. Öeldi ka, et ravi niikuinii ei ole ning võib koju jääda. Mainiti ka, et kui tuleb kuklakangestus ehk entsefaliidi edasiarenemise tunnus, siis peaksin otsekohe haiglasse minema. Päev hiljem see mind tabaski.

Pikk paranemise periood

Haiglas pandi mind tilgutite alla, viibisin seal kümme päeva. Juba kolmandal päeval hakkas enesetunne vaikselt paranema ning sain lõpuks aru, mis minuga paar viimast kuud üldse toimunud oli. Tagantjärele mõeldes oli kõik see justkui õpikust maha kirjutatud, kuid seda läbi elades ei saanud ma sellest aru. Aju ei töötanud normaalset, enesetunne oli pidevalt kohutavalt halb. See oli kõik põhjustatud ajukelmepõletikust ehk meningiidist. Arst kinnitas mulle, et mul oli väga vedanud, et entsefaliiti nii kergelt põdesin. Kõrvalpalatis olevat olnud meesterahvas, kes pani kõik oma ettevõtted pausile, sest entsefaliidi tagajärjel olid lakanud töötamast tema kopsud ning juba nädala jagu oli tal aidanud hingata aparaat. 

Haiguse kulg minu kümnepäevase haiglas viibimisega ei lõppenud. Põhimõtteliselt olin siiski umbes kuus kuud peaaegu töövõimetu. Õnneks jäi vahepeale talv, kus tööl oli vaikne, sest meresõitudega sai uuesti alustada alles suvel. Need üksikud saabunud e-mailid ning telefonikõned andsid aga selgelt märku, et tervis polnud veel taastunud. Näiteks tegin arvuti lahti, et saata kliendile vastus, aga panin minut hiljem arvuti taas kinni, sest ei meenunud, miks üldse arvutit tahtsin kasutada.

Haigust tagantjärele analüüsides sain aru, et ilmselt nakatusin jaanipäeva paiku. Puuki ma enda küljes ei olnud märganud. Arst kinnitas, et alati ei peagi puuk end kinni imema, vaid nakatumiseks piisab ka üle keha kõndimisest või korra hammustamisest. Ilmselt minu haigus oligi kergem, kuna kaks  aastat enne nakatumist tegin esimese ja teise süsti. Järgnev süsti jätsin aga ära, kuna ootasin last.

Täna veendun, et kõik pereliikmed oleksid entsefaliidi vastu vaktsineeritud. Tean, et puugid ei ole vaid sügaval metsas ja aasal – nad on ka mu linnakodu õuemurul!

Copy
Tagasi üles