Stig Rästa: “Kui ütlete, et teiega küll nii ei juhtu, siis lubage naerda” Peatükk Stig Rästa uuest raamatust “Hakitud kalamari”

Copy
Foto: Reztart

Ennelõunane aeg. Oled juba viis tundi jalgadel olnud. Ärganud nii umbes kell kuus. Mitte et sul oleks vaja kuskile jõuda, vaid lihtsalt ei mäleta enam aega, mil sai ärgatud nii, et keegi või miski sind ei ärataks.

Vanasti sai tihti ärgatud siis, kui unest isu täis sai. Tegid kerge ohkega silmad lahti ja virgusid nagu mõni roosinupuke, sirutades ennast päikese poole. Tekk langes õlgadelt nagu hommikukaste lehtedelt. Praegused ärkamised on ikka kohe hoopis teistsugused. Pläuh, üääää... Ah? Üles, tekk kus kurat ja esimese sammuga kohe mõne klotsi otsa. Pea uimane otsas, saab korra nädalas varbaga ka vastu uksepiita joostud. Aga tagasi teema juurde.

Oled juba viis tundi jalgel olnud. Jõudnud putru keeta, õues käia, mängida, pesta, mitu korda mähkmeid vahetada. Tundub, et tulemas on esimene rahulik hetk. Väike beebi on unine ja suurem laps ka maha rahunenud. Paned multika peale ja hakkad väikesel tital enne unne suikumist mähet vahetama, et oleks hea mõnus olla. Teen kaks kohvi ja toon need lauale diivani juurde, kus Karina toimetab. Kohv maitseb maru hästi. Viib meid korraks Andide jalamile vihmametsa koos meie Peruu giidiga – kaasas suured matšeeted, päästame mõned mägigorillad. Ma ei tea, kas Andid üldse Peruus on ja kas sellel kõigel kohviga midagi pistmist on, aga võiks olla. Meie reisi lõpetab hetkega üks uskumatute või nüüdseks juba tavaliste juhtumiste kaskaad...

Statistiliselt on väga tõenäoline, et Sadu hakkab oma kõhuvalust punnis kõhtu tühjaks pressima just sel hetkel, kui uus mähe veel kindlalt paigas ei ole. Jõuan veel vaevu öelda, et tee ruttu, kui juba avanevad Brandenburgi väravad. Need ei ole küll need klassikalised väravad, mis hingedel kiiguvad, aga ma ei osanud kohe õiget näidet tuua. Niisiis. Brandenburgi väravad avanevad “Nibelungide laulu” saatel. Ka see võib olla vale kirjeldus, aga no miks mitte.

Kangelasi on siin loos omajagu. Kuidagi see prunt niimoodi eest tuleb, et kõik kohe kindlasti kakaga kokku saab. Vahel on kakal kombeks isegi ümber nurga lennata ja lisaks rinnakule saab kokku ka minu kints. Selle kärgatuse peale tõuseb Lumi diivanilt, hüüab beebit ja jookseb kohe õe juurde. Teel paneb lauale nii korraliku müksu, et meie Andide Rüübe, va Jumalate Jook, ümber lendab. Nüüd on kõik kohad ka kohvi täis. Karina hoiab lapse pepul paberit ees, mina püüan tasse ja päästan pulte, telefone ja muud elektroonikat. Samal ajal suudab Lumi öelda “Oh, no!” ja sirgjoones läbi kohvilombi kõndida nagu tema lemmiktegelane Peppa läbi poriloigu. Vaatame mõlemad vaikides, kuidas kohvised sammud meie peaaegu valgele vaibale lähenevad. Karina hüüab veel ühele mägiperuulasele kohaselt hispaania keeles “No!” ja mina järele “Por favor!”.

Aga sammud lähevad vaibale ja sealt üle. Sel hetkel suudame omavahel tülli minna, sest süüdi olen mina ja süüdi on minu naine. Meie endi arvates vähemalt. Keegi peab vastutama, keegi peab tagasi astuma. Nüüd, kui umbusaldus on täies hoos, hakkavad mõlemad lapsed korraga nutma. Ei olegi tähele pannud, kus või kuidas nad selle kokku leppisid, et edaspidi seda ikka koos püütakse teha. Meie lootusrikas hetk nautida vaikust ja head sooja rüübet on kadunud. Sellele kõigele järgneb koristamine. Sellele kõigele järgneb väsimus ja soovimatus. Sadu ei kavatsegi järgmise kahe tunni jooksul magama jääda, sest ta soovib selle telenovela lõppu ka näha.

Neid hetki ja neid jagusid tuleb meil ette palju ja tihti. Hetki, mil laps magab lõunat ja sa saad teise ka lõpuks magama ja üritad vaikuses ise sinna kuskile vahele heita. Hetkel, kui silma kinni paned, ärkab üks laps üles ja kutsub mängima. Mõnus. Hea, kui said ise neli minutit pikali olla.

Kõige tähtsam on aru saada, et see hetk, kui kõik nihu kisub, ei ole loodud ekstra sulle, et testida lojaalsust ja usku, vaid lihtsalt neid asju juhtub ning kõik ei saa alati hästi olla. Tähtis on aru saada ka sellest, et neid hetki tuleb veel palju ja kõvasti ja hullemaidki. Ei ole nii, et äkki homsest ei juhtu enam kunagi midagi. Pigem ikka juhtub ja ei tasu alla anda, vaid õppida kohvi köögilaua taga jooma. Ja kui te väga hästi seda tunnet ei tea, siis teil pole veel lapsi, ja kui te ütlete, et teiega küll nii ei juhtu, siis lubage naerda.

P. S. Tuli mu jutt sulle tuttav ette? Sellisel juhul oled vist samuti kellegi ema või isa. Kõikidel saatusekaaslastel soovitan kiiremas koras kasutusele võtta kõik elu lihtsustavad abivahendid, mida moodne maailm meile pakub. Üheks minu igapäevaseks elupäästjaks on mõne aja eest turule tulnud Reztarti batoonid ja joogisegud, mis on mul alati kodus, kotis või autos olemas. Ei, need ei ole jõusaalimeeste proteiinijoogid või murumaitsega jura, mida lapsed mitte kunagi suhu ei paneks. Mis neis siis erilist on? Need batoonid on reaalselt hea maitsega, aga sealjuures 100% loodusliku ja kvaliteetse koostisega. Need on kiudainerikkad, ehk kõht püsib päriselt kauem täis. Lisaks hoiavad Reztarti batoonid ära selle pärastlõunase söögijärgse unisuse, sest ei lase veresuhkrul langeda. Proovige ära ja tänage mind pärast!

Kõik Reztarti tooted leiad e-poest www.reztart.ee

Copy
Tagasi üles