/nginx/o/2022/11/02/14934926t1h65ac.jpg)
Inimesel on üksainus keha ja tervis ning üha enam päevakorda kerkivate vaimse tervise murede osas ei saa neid töö- ja pereelu vahel lahku lüüa. Olgu vaimse tervise murekoht tekkinud tööl või eraelus mõjutab see inimese motivatsiooni ja enesetunnet mõlemas rollis.
ABB töötervishoiuspetsialist Marju Peärnbergi sõnul on füüsilise tervise eest hoolitsemisega harjutud tegelema.
«Meile kõigile on teada, et tervislik ja aktiivne eluviis aitab mitmeid haiguseid ennetada. Muutused valu või mõne muu sümptomina annavad märku, et midagi on paigast ära ja vajab tähelepanu. Vaimse tervise poolelt samaväärset teadlikkust, kuidas muresid ennetada ja hoiatusmärke ära tunda, valdavalt aga veel ei ole,» selgitab ta ning rõhutab, et ka tööandjad saavad palju teadlikkuse kasvatamise heaks ära teha.
Vaimse tervise eest hoolitsemine on samatähtis kui füüsiline aktiivus
Töötervise ekspert selgitab, et emotsioonide ja enesejuhtimise teemad ning praktilised oskused ärevuse ja stressi vähendamiseks ning lõõgastumiseks peaksid kuuluma samamoodi päevakavasse nagu aktiivne liikuminegi. Samuti on tema sõnul tähtis osata ära tunda ohumärke.
«Ennetus ja õigel ajal probleemile jaole saamine on mistahes tervisemure puhul tõsisema seisundi ära hoidmiseks vajalik. Nii on ka vaimse tervise puhul oluline enne läbipõlemist või depressiooni langemist osata ohte ära tunda ja nendega õigeaegselt tegelema asuda,» rõhutab Peärnberg.
Stress on organismi loomulik reaktsioon
Töötervise ekspert selgitab, et stress ei ole iseenesest halb, vaid organismi loomulik reaktsioon. Selle mõjul tekkiv reaktsioon kehas võimaldab ajul kiireid otsuseid vastu võtta. «Stress muutub organismile kahjustavaks, kui see muutub krooniliseks ning inimene ei suuda enam lõdvestuda.»
«Stressiolukordades juhib inimese autonoomne närvisüsteem kogu keha alates hingamisest ja südamerütmist kuni adrenaliini tootmiseni ja seda ilma meie teadliku kontrollita. Autonoomne närvisüsteem omakorda koosneb aktiveerivast sümpaatilisest ja aeglustavast parasümpaatilisest närvisüsteemist. Sümpaatilise närvisüsteemi aktiveerumine on märguandeks kehale, et nüüd tuleb endast kõik anda. Parasümpaatiline närvisüsteem vastupidi annab märku, et on aeg maha rahuneda, oht on möödas, söö ja puhka,» selgitab meedik ning lisab, et tähtis on, et need kaks süsteemi toimiksid teineteist tasakaalustavalt.
Peärnbergi sõnul on kroonilise stressi puhul organismi sümpaatiline närvisüsteem pidevalt aktiivne ning valmis ellu jäämiseks kiiresti reageerima ning tasakaalustav parasüpaatiline ehk lõdvestav süsteem ei saa tööle hakata.
«Sellises olukorras on tähtis inimesel endal kehale appi tulla ning näiteks erinevate lõõgastumis- ja lõdvestustehnikatega parasümpaatiline süsteem tööle ärgitada,» kirjeldab töötervise ekspert. «Teadlikkuse kasvatamine ja lõdvestumistehnikate õpetamine ongi üks viis, kuidas organisatsioonid saavad oma töötajate heaolusse ja tervisesse panustada,» räägib Peärnberg.
Töötajate tervise eest hoolitsemisel viib Peärnberg ABB-s läbi erinevaid koolitusi ning õpetab mitmesuguseid lõõgastumis- ja lõdvestustehnikaid, milles seast igaüks saab enda jaoks sobivad leida ja need igapäevaselt kasutusse võtta.
«Näiteks säilenõtkuse koolitusel räägime, kuidas vastupidavust treenida, et paremini igapäeva väljakutsetega hakkama saada ning räägime, kuidas teha tööd oma mõttelaadiga, et mitte iseendale stressi tekitada,» toob Peärnberg koolituste teemadest näiteid.
«Tõsiasi, mis kipub meelest minema on, et meil kõigil on igapäevaselt kasutada 24 tundi ehk 8+8+8 töö-, vaba- ja uneaega. Kui hakkad ühele teiste arvelt lõivu võtma ei ole see pikaajaliselt jätkusuutlik ning tekitab paratamatult pingeid,» selgitab ta.
Punased lipukesed
Elus paratamatult vahelduvad tõusu ja mõõna perioodid ning kõik ei ole alati postiivne. Seepärast ongi tähtis osata oma stressiseisundit hinnata.
«Üks võimalus on selleks jälgida oma HRV näitu ehk pulsisageduse muutlikkust. Paljudel nutikelladel on tänaseks HRV mõõdik olemas,» toob Peärnberg näite. Nutikellad võivad abiks olla, andes märku punasesse liikunud stressitasemest ning soovitavad näiteks mõnd hingamisharjutust või muud lõdvestustehnikat, et keha stressireaktsiooni vähendada.
Vaimse tervise ülepinge ohumärke on Peärnbergi sõnul palju, aga esimesed märgid, mida ära tunda võivad olla kasvanud ärrituvus ja närvilisus või vastupidi tunne, et miski enam ei rõõmusta ning kõik on halvasti. Samuti võivad vaimsele ülepingele viidata unehäired, energia- ja motivatsioonipuudus, sagedasem viirushaigustesse haigestumine või krooniliste haiguste ägenemine, aga ka seljavalu või pinged õlavöötme lihaskonnas, loetleb töötervishoiu spetsialist sagedasemaid sümptomeid ning lisab, et liigne stress ja ülepinge võivad avalduda ka riskikäitumisena, näiteks alkoholi või ravimite kuritarvitamisena.
Ohude ilmnemisel on Peärnbergi sõnul vaja tegutseda ning teadlikult ülepingete leevendamiseks samme astuda. «Tööd saame ennekõike teha ikka oma sisemiste faktoritega, väliste tegurite juhtimine pole sageli võimalik ning ei anna enamasti pikaajalist efekti,» selgitab ta ja rõhutab, et kui enese jõust ja tarkusest enam ei piisa ei tohiks kahelda abi otsimisel, sest selleks eriala spetsialist ongi.
«Hambavalu korral me ju ei mõtle, et äkki läheb mööda ja saan ise hakkama, aga vaimse tervise teemasid saadavad kahjuks veel mitmed stigmad.»
Stigmade murdmisesse saavad tema sõnul ka tööandjad omalt poolt panustada ning teemast rääkimist normaliseerida. «Lisaks sellele, et abivajaja ise peaks oskama ära tunda ohumärke, võiksid ka lähedal asuvad inimesed vajadusel oma abi pakkuda või julgustada inimest abi otsima.»
Vaimse tervise teemadel vajavad töötajad samavõrra ka diskreetsust ja usaldust. Teadlikkuse kasv ning konkreetsed tegevused vaimse tervise edendamiseks on suund, kus saab palju ära teha.
