Kuraditosin aastat kaitseväe keskapteegi ülemana töötanud proviisor Lauri Bender leiab oma ametis pidevalt uusi värve ja põnevaid väljakutseid. „Töö olemus on aja jooksul kõvasti muutunud, haare on laiemaks läinud,” tõdeb ka missioonil osalenud mees. Argirutiini aitavad lõhkuda kaasalöömine korporatsiooni töös ja perega koos maatööde tegemine.
Tõepoolest, 13 aastaga on mõndagi muutunud. Laias laastus töötab kaitseväe apteek ikka haiglaapteegi põhimõttel ehk varustab väeosade meditsiinikeskusi.
Kui veel 2000. aastate alguses saabusid tellimused faksiga, enne ravimite väljastamist pidi seda kooskõlastama kaitseväe peaarstiga ning väeosad planeerisid oma soove pea aasta aega ette, siis praeguseks on olukord teine. Pärast tellimuse saabumist elektroonilisse laoprogrammi „Haigla apteek” võib mööduda vaid ööpäev, kui tellija saab kaubale järele minna. Eriti kiired tellimused täidetakse minutitega.
„Lisaks haldame kaitseväe meditsiinivarustuse ladusid, korraldame ravimite ja üldse igasuguse meditsiinivarustuse ostmiseks riigihankeid ning teeme kümneid muid väiksemaid igapäevatöid,” tutvustas Bender laia tööpõldu. Eraldi valdkond on ravimite ja muu meditsiinivarustuse logistika süsteemi loomine sõja ajaks. Just viimast peab Bender praegu oma töös olulisemaks arendussuunaks.
Kaitseväe apteek erineb tavaapteegist muu hulgas selle poolest, et suur osa tööst on seotud vaktsiinidega. Kõigile kaitseväelastele on gripi, puukentsefaliidi ja difteeriateetanuse vastased vaktsiinid, kuid mõistagi on märksa rohkem eri vaktsiine mõeldud neile meestele, kes suunduvad sõjalisele välismissioonile. „Liitlased on isegi imestanud, kui hästi Eesti oma sõdurite eest hoolt kannab, immuniseerimise arvelt kokku ei hoita,” tõdes Bender.
Tsiviilelus on üsna tundmatud ka spetsiifilised automaatsüstlad, mis aga sõjaväeapteegis kindlasti peavad olemas olema. Eesti sõdurite varustuses võib olla keemiarelvavastane ja valu vaigistav süst, mida saab kaaslase abistamiseks kasutada ka inimene, kel ei ole meditsiinilist haridust.
Hirm tundmatu ees
Kaitseväes rahu ajal sõjaolukorraks ette valmistades on loomulik, et võimaluse korral tekib soov end proovile panna ka kriisikoldes. Major Benderi unistus sai teoks 2009. aasta esimesel poolel, kui ta viis kuud Afganistanis töötas. Tegemist oli kahtlemata perioodiga, mille kestel ta arendas nii erialaseid oskusi kui laiendas ka silmaringi. „Pidin ikka vaeva nägema, et Afganistani saada, sest ühegi riigi prioriteet ei ole proviisorit missioonile saata,” muigas Bender ning tunnistas, et muidugi tundis ta tundmatu ees ka hirmu, kuid põnevus ja soov kogeda uut ja ehedat oli tugevam. Töö Briti vägede Camp Bastioni välihaigla apteegis kujuneski äärmiselt põnevaks. Haiglas kehtisid kõik Briti meditsiinisüsteemi reeglid ja tavad. Kui nüüd, viis aastat hiljem uurida, mis teda Camp Bastioni saabununa kõige enam üllatas, jäi Bender pikalt mõttesse.
„Küllap vist ikkagi see, et keset kõrbe rajatud Camp Bastion oligi omaette linn, kus oli kõik olemas. minu jaoks oli näi teks üllatus seegi, et sõjaväe haigla asus tavalises korralikus majas. Kujutasin endale ette telke,” muigas ta. Bender töötas missioonil tihedalt koos brittidega ja tutvus ka nende töömeetoditega, mis jätsid talle sügava mulje. Apteegis kontrollis teine proviisor või farmatseut kõik ravimiväljastused üle ning kui keegi oli eksinud, tehti selle kohta sissekanne väljastusvigade registrisse. Tabelit peeti anonüümselt, süüdlast otsimata selleks, et leida tüüpilisi riskikohti ning patsientide huvides tööd parandada.
Proviisor oli kaasatud haigla igahommikustele visiitidele palatitesse, kus arstid arutasid patsientide
haiguslugusid, raviplaane ja paranemislootusi. Arst kirjutas patsiendi kaardile ravimid, apteeker vaatas üle ja kui pidas vajalikuks, muutis koguseid, annustamise sagedust või muud olulist. Proviisor tegi haiguslukku märkusi rohelise pliiatsiga, selle järgi oli arstidel-õdedel hiljem lihtne parandusi teinud isikust aru saada. Kui doktori ja proviisori arvamus suurel määral erines, tuli seda omavahel arutada. Lõplik otsus jäi arsti teha, kuid proviisori arvamus kuulati alati tähelepanelikult
ära. Ka need parandused pandi tabelisse kirja ja hiljem tehti kokkuvõte tüüpilistest, aga ka ohtlikumatest vigadest, mida oli õnnestunud parandada.
Bender tunnistab, et alguses oli süsteemiga raske harjuda, sest kuidas sa ikka ise tunnistad oma viga või, veel hullem, osutad töökaaslase veale. Kuid hiljem kolleegidega suheldes tuli välja, et sama suhtumise muutus oli aastate ja suurte pingutustega suudetud sisse viia süsteemi juurutades kogu Suurbritannia tervishoidu. Praegu on meetod kinnistunud, see töötab ning tänu sellele tehakse kindlasti vähem ravivigu.
Vene keel tuli kasuks
Missiooni üks huvitav töö oli ravimite kaasapakkimine neile, kes naasid pärast haigust või vigastada saamist teenistusse või tõsisemal juhul saadeti kodumaale. Kuna britid on äärmiselt täpsed selles, palju ravimeid tohib välja anda – täpi pealt nii palju, kui ravikuuris ette nähtud –, tuli tablette sageli purgist või lehelt välja võtta, uuesti pakendada ja sildistada patsiendi nime, ravimi nime, aegumisaja ja hoiatustega.
Samuti tegeles Bender Afganistanis eestlastega. Ta hoolitses nimelt selle eest, et haavatute asjadega kõik sujuks ning arstidega oleksid kõik jutud aetud, aga käis ka sõduritega kaasas näiteks hamba arstil või taastusraviarsti juures. „Sõdur ei pea oskama meditsiinilist inglise keelt.
ometi peab ta saama kõik oma kaebused edasi anda,” selgitas Bender, kellele tuli kasuks ka vene keele oskus. Haiglas oli vaja tõlkimisel aidata Türkmenistanist pärit meest, kes oli tööl liitlaste juures tegutsevas ehitusettevõttes ning vajas arstiabi. Teda tuli veenda maohaavandi operatsiooni vajalikkuses, mida britid ilma patsiendi kirjaliku nõusolekuta teha ei saanud. Patsient arvas, et piisab ka ehitajate laagris tegutseva tuttava kätega ravija abist. Möödapääsmatu kirurgilise sekkumisega nõustumise kasuks kallutas lõpuks asjaolu, et operatsiooni viisid läbi kõrge auastmega arstid – Briti armee kolonelleitnant ja USA merejalaväe kaptenmajor.
Patsiente teenindades peab Bender nõustamist ülioluliseks, seejuures ei olegi vahet, kas seda teha kriisikoldes või mõnes väikeses Eesti apteegis. „Enne ravimi kätteandmist pidime veenduma, et inimene saab aru, kuidas ravimeid võtta, uurisime teiste kasutatavate ravimite kohta ja andsime teavet kõrvalmõjudest,” rääkis ta ning lisas, et kindlasti on kolleegidel Eestis veel vaja tööd teha selle nimel, et iga murega apteeki pöördunu sealt ka lahenduse leiab.
Kuigi Bender töötab igapäevaselt Tallinnas, asub ta kodu Elva lähedal. „Pealinn on hea koht tööl käimiseks, kuid kodu ma endal seal ei näe,” oli ta veendunud. Nädalavahetusel meeldib talle aga abikaasa ja lastega koos olla ning maatöid teha.
„Sportimine on minu jaoks alati olnud natukene sihitu tegevus, seetõttu hoian ennast vormis pigem aiatöid tehes,” sõnas ta. Tema kodu juurde on alati kuulunud ka mesitarud – ta on vähemalt viiendat põlve mesinik. „Kuidas siis teisiti, mesilased on ikka alles, mesi kulub ära nii oma perele kui ka kingituseks,” rääkis Bender.
Mõnusat seltsielu pakub kuulumine korporatsiooni Fraternitas Liviensis. Korporatsioon, mille farmaatsiatudengid 28 päeva enne Eesti vabariigi väljakuulutamist 1918. aastal lõid ja 1988. aastal taastasid, koondab tänapäeval väga erineva taustaga üliõpilasi. „Usun, et nädalas ühel päeval olen kindlasti korp!i asjadega seotud,” sõnas Bender, kes vastutab kirjatoimetajana Tallinna vilistlaskogu koondises selle eest, et kõikidele kirjadele oleks vastatud ja koosolekute protokolliraamatud korralikult peetud.
Kuigi kiiresti muutuvas maailmas on 13 aastat ühel töökohal pikk aeg, ei kiirusta Lauri Bender ametit vahetama. Mitte seetõttu, et pole võimalusi, vaid lihtsalt nii põnev on. Niikaua, kui töö pakub väljakutseid, tuleb neid ka vastu võtta!
Artikkel ilmus Apotheka ajakirjas "Naerata"