Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Moodsad hirmud jätavad varju tegelikud terviseohud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Urmas Nemvalts

Kes meist ei oleks kuulnud plastpudelites ja -pakendites varitsevast kahjulikust kemikaalist bisfenool A-st või mõnest muust ühendist, mis oma hormoone matkiva toime tõttu meie organismis kõik väidetavalt segi lööb?

Tavaloogika järgi peaksid sellised kemikaalid olema eriti ohtlikud lapseootuse ajal, sestap loobuvad paljud teadlikud naised rasedusest teada saades absoluutselt kõigest, mis pole täiesti looduslik, ning muutuvad usinateks ökoloogilise eluviisi propageerijateks.

Kuid hiljuti projekti «Happy Pregnancy» («Õnnelik rasedus») raames Tartu Ülikooli väisanud Šotimaa Edinburghi ülikooli professori ja Euroopa ühe tuntuima androloogi, poissloote arengut uuriva Richard Sharpe’i sõnul pole mõtet äärmustesse laskuda.

Sharpe oli ise üks neist teadlastest, kes hakkasid 1990. aastatel tähelepanu pöörama endokriin- ehk hormoonsüsteemi kahjustavatele kemikaalidele. Ent kurikuulsa bisfenool A suhtes on ta resoluutne – selle aine mõju uurimine olevat olnud üks suur raharaiskamine.

Samuti arvab professor, et lapseootuse ajal ei tasu tarbekemikaalide vältimise nimel nahast välja pugeda, sest tegelikult mõjutavad loote arengut ja lapse tulevast tervist tunduvalt rohkem muud elustiilifaktorid, nagu toitumine, ravimid, suitsetamine, alkohol ja stress.

«Kui inimesed kuulevad mõnest uuest uuringust, mille järgi võib kokkupuude ühe või teise kemikaaliga olla ohtlik, hakkavad nad mõtlema, et seda peab nüüd iga hinna eest vältima,» rääkis Sharpe ja meenutas karikatuuri lapseootel naisest, kes ütles, et on jätnud oma toidusedelist välja kahjulikud ained ning loobunud plasti kasutamisest, kuid samal ajal hoidis näpus põlevat sigaretti.

Suitsetamisest viljatuseni

«Suitsetamisel on terve hulk kahjulikke toimeid beebile, samas kui teised asjad, mida inimesed kardavad, on suure tõenäosusega väga väikese mõjuga,» lisas professor. «Me teame, et kui naine teeb raseduse ajal kümme suitsu päevas, võib tema pojal olla tulevikus kuni 40 protsenti vähem spermatosoide. Teatud juhtudel võib see tähendada viljatust ja see on selgelt välditav,» rääkis professor, tuginedes kahele uuringule.

Lisaks on ema suitsetamisel Sharpe’i sõnul mõju ka loote kasvule ja mitmele muulegi näitajale. Kuid näiteks Suurbritannias suitsetab raseduse ajal sellest hoolimata üle viiendiku naistest ning vaid üks protsent suitsetajatest loobub lapseootusest teada saades oma pahest.

Tarbekeemiat kardavad samas paljud ja oma mõju on siin kahtlemata ka meedial. «Inimestel on tekkinud konspiratsiooniteooria, et keemiatööstus teeb kõiki neid vastikuid kemikaale, et raha teenida, ega hooli sellest, mida see meile teeb. See ei ole tõsi, see lihtsalt ei ole tõsi,» kinnitas Sharpe.

Tulles tagasi bisfenool A juurde, meenutas professor, et 1990. aastatel, kui see teema üles puhuti, hakkasid inimesed esimest korda aru saama, et kõikidel levinud kemikaalidel, mida kasutatakse toidupakendites, toidukiles, plastpudelites, on nõrk hormonaalne mõju või et need võivad blokeerida hormonaalse aktiivsuse. See teadmine langes tema sõnul kokku meeste viljakusprobleemide ilmnemisega ning need kaks tõika pandi meelevaldselt kokku. «Arvati, et need nõrga hormonaalse mõjuga kemikaalid võivad süüdi olla,» meenutas Sharpe.

Samal ajal avaldati uuringuid, mis näitasid, et magevees – Suurbritannia jõgedes – on üha rohkem liitsoolisi kalu. Laboritingimustes suudeti liitsooliste kalade teket reprodutseerida, kasutades naissuguhormooni östrogeeni toimet matkivaid kemikaale.

«Teadlastel kulus kümme aastat ja palju raha, et avastada, et liitsoolised kalad tekkisid antibeebipillide ja hormoonasendusravi ehk ravimite, mitte nõrga hormonaalse aktiivsusega kemikaalide tõttu,» selgitas Sharpe.

Et saada aga katseloomade puhul selliseid tulemusi, mis võinuks tõestada tarbekemikaalide mõju inimeste suutlikkusele saada järeltulijaid, oleks professori sõnul pidanud kasutama tuhandeid kordi suuremaid annuseid kui need, millega me igapäevaelus tegelikult kokku puutume.

Mõni aeg hiljem selgus seegi, et pigem tuleks rääkida sadade kemikaalide koosmõjust. «Ent kuidas seda inimeste puhul hinnata? Kuidas reguleerida kemikaali A koostoimes kemikaalidega B, C, D, E ja F? Ma ei näe võimalust, kuidas seda tegelikult teha, ja see on kõik alles teoreetiline,» rääkis Sharpe.

Lisaks on professori sõnul nüüdseks kindlaks tehtud, et bisfenool A, mis jõuab meie organismi pakendatud toidu või pudelivee kaudu, ei ringle veres bioloogiliselt aktiivsel kujul. «Pigem on bisfenool A kehva toitumise tunnus – selle kõrge tase võib olla uuringute järgi seotud suurema südame-veresoonkonna haiguste ja maksahaiguse riskiga, kuid see risk ei tule bisfenool A-st endast,» rääkis Sharpe, viidates rasva- ja suhkrurikka kiirtoidu ning poolfabrikaatide tarbimisele.

Kui rääkida rasedusest, siis ongi ema kehv toitumine ja ülekaal need, mis suitsetamise ning alkoholi kõrval mõjuvad kahjulikult loote arengule. Ent mitte ainult. «Ise arvatakse, et raseduse ajal ei võeta ravimeid, kuid tegelikult ostetakse vabamüügist valuvaigisteid ja ravimtaimi,» märkis Sharpe.

Viimaste mõju arenevale lootele uurib parajasti professori USA kolleeg. On leitud, et mõned ravimtaimed võivad põhjustada üpris ebameeldivaid kõrvaltoimeid, samas on nende müük täiesti reguleerimata.  Sharpe’i enda hinnangul on ravimtaimede tarvitamine otsekui vene rulett. «Sa lihtsalt ei tea täpselt, mida sa tarvitad.»

Mõjuvõimas paratsetamool

Sharpe’i enda peamine uurimisvaldkond on aga mitmesuguste ainete mõju poissloote arengule ja lapse tulevasele viljakusele. Tema viimane saavutus selles vallas on teadustöö, mis selgitas välja tuntud valuvaigisti paratsetamooli toimeaine atsetaminofeeni tarbimise mõju. Ehkki Postimehele antud intervjuu ajal ei saanud professor selle uuringu tulemustest veel rääkida, on need praeguseks teaduskirjanduses ilmunud.

Nii näitas Sharpe koos kolleegidega hiirte peal tehtud katsete käigus, et atsetaminofeeni pikaajaline manustamine võib vähendada meessuguhormooni testosterooni tootmist poissloote munandites.

Täpsemalt siirdatakse selliseid katseid tehes karvutu hiire seljanaha alla inimabordist saadud poissloote munandite pisike koetükk, mis hakkab hiire naha all arenema üsna samamoodi, nagu see areneks inimlootel. «Peame vaid tagama neile rasedushormooni, mis on tavaliselt vastutav selle eest, et munandid hakkasid tootma testosterooni. See tähendab, et siis on hiirtel väikesed siirikud, mis toodavad testosterooni,» rääkis Sharpe, lisades, et nad kasutavad vaid kastreeritud isaseid hiiri, nii et testosteroon, mis nende kehas katsete ajal ringleb, tuleb ainult siirikutest. «Siis saab neile manustada ravimeid ja keskkonnakemikaale ning vaadata, mis juhtub testosterooni tootmisega.»

Kõnealune katse näitas, et kui hiired said nädala jooksul iga päev tavalise paratsetamooliannuse, vähenes inimkoes toodetava testosterooni hulk tervelt 45 protsendi võrra.

Ent miks on testosterooni tootmine loote puhul niivõrd oluline? Sharpe selgitas, et munandid ei tee veel lootest poissloodet – temast võib ikkagi saada tüdruk, kellel on munandid, sest munandid peavad tootma meessuguhormooni testosterooni, mis maskuliniseerib. See toimub aga raseduse väga varases staadiumis, enne 12. rasedusnädalat.

Seega võibki öelda, et kõik, mida ema sel ajal teeb ja tarvitab, mõjutab väga tugevalt poissloote arenemist normaalseks poisiks. «Kui meessuguhormoon õigesti ei sekku, võivad asjad valesti minna,» lisas Sharpe.

Just seetõttu on Sharpe koos kolleegidega uurinud hiirtele siirdatud inimloote munandikoe abil ka mitmesuguste tarbekemikaalide ja hormoonide mõju poisslootele, ent tema kui teadlase pettumuseks ei ole neist katsetest ühtki rabavat uudist tulnud. Küll aga on see hea uudis meile kõigile, et poissloote testosterooni tootmist need ained ei mõjuta.

Näiteks testiti naissuguhormooni östrogeeni ning selgus, et sellel ei ole mingit toimet inimloote munanditele, kuid on samas suur toime rotiloote munanditele. Sellele on aga Sharpe’i sõnul olemas hea seletus.

Nimelt ei ole inimestel erinevalt rottidest testosterooni tootvates rakkudes retseptoreid, mille kaudu östrogeen toimib. Põhjuseks on ilmselt raseda naise astronoomiliselt kõrge östrogeenitase, mis retseptorite olemasolul tähendaks, et ühestki inimlootest ei saakski meessoost inimene.

Teine ühend, mida samas kontekstis on uuritud, on plastifitseerijad ftalaadid. «Rottidel võivad mõned neist pärssida testosterooni tootmist loote munandites. Kuid jällegi, inimloote munandite puhul – ei mingit toimet,» kinnitas Sharpe.

Ent see ei tähenda professori sõnul sugugi, et sellised ühendid on inimese tervisele tervikuna täiesti ohutud. «Need uuringud vastavad vaid ühele konkreetsele küsimusele: kas need ained sekkuvad testosterooni tootmisse?»

Üldiselt soovitab Sharpe rasestumiseks valmistudes oma elustiili varakult tervislikumaks muuta ning loobuda muu hulgas igaks juhuks ka liigsest kosmeetikast.

«Aga kui rääkida epigeneetikast (pärilikkusaine programmeerimisest – M. L.), peaksime leiutama ajas rändamise, et minna tagasi ja muuta oma vanavanemate toitumist ja elustiili,» naljatles Sharpe, selgitades, et elustiili ja toitumisega määravad vanemad suuresti nii oma tulevaste laste kui ka lastelaste tervise.

Tagasi üles