Perearst rahast: kolleeg kulutas lapse bemmile 50 000

Kas perearst peaks olema tavaline palgatööline?

FOTO: Andriy Popov/PantherMedia / Andriy Popov

«Ma tean perearsti, kes enda lapse bemmile kulutas 50 000, tean ühte teist, kes maksis maasturi eest 70 000, aga kui samal ajal leidub patsiente, kes ei saa abi, siis ei ole see õige,» leidis perearst Madis Veskimägi.

Perearstidele makstakse suuri summasid, teisalt ei leia hädas patsiendid sageli abi, mistõttu riigikogu sotsiaalkomisjonis kaalutakse perearstisüsteemi muudatusi, kirjutatakse ajalehes «Pealinn».

Tänavu suvel-sügisel siirdus Mustamäelt kolm ja Nõmmelt viis perearsti nende arvates parematesse töötingimustesse Ülemistel. Tallinna munitsipaalperearstikeskusesse tekkinud tühik sundis tuhandetele inimestele peale valiku: kas proovida endale leida uus perearst kodu lähedal; jääda lootma, et perearstikeskus leiab Mustamäele või Nõmmele ärakolinute asemele uued arstid, või hakata kurseerima Lasnamäe vahet?

Kogenud perearst Tõstamaalt, üks praeguse perearstisüsteemi häälekamaid kriitikuid Madis Veskimägi aga oponeerib jõuliselt väite peale, nagu saaks end niisama lihtsalt mõne teise perearsti juurde kirja panna, kui arsti asukoht enam ei sobi. Jutt vabadest kohtadest nimistutes on tema meelest ilus vaid teoorias.

«Siin tulevad mängu muuhulgas ebaeetilised nüansid – perearstid võistlevad endale võimalikult tervete patsientide saamise nimel,» väidab ta. Veskimägi sõnul pole perearstid lisaks üle keskmise pikkusega nimekirjadest huvitatud. 

«Arsti elu on oluliselt mugavam ja lihtsam, kui sul on nimistus vaid 1500 patsienti,» tõdeb Veskimägi. «Ma ei väsi arvustamast süsteemseid vigu: kas patsient on arsti jaoks või vastupidi? Kui perearstil on valida, kas võtta kontoriks vaatega ruumid viiendal korrusel, siis sageli ei mõelda, et mõnelegi patsiendile oleks jõukohasem asupaik teisel korrusel. Ma ei ole iga natukese aja tagant autot vahetanud ja olen hoopis soetanud meditsiiniaparaate. Samas tean perearsti, kes enda lapse bemmile kulutas 50 000, tean ühte teist, kes maksis maasturi eest 70 000, aga kui samal ajal leidub patsiente, kes ei saa abi, siis ei ole see õige.»

Mees väidab, et 150 000 euroga, mille keskmiselt koormatud perearst saab aastas haigekassalt pearahapõhisuse alusel, võiks esmatasandi arstiabi süsteemi märksa paremini käima panna. Riik varustaks aparatuuri jm tööks vajalikuga ning arst oleks vaid palgasaaja. Kusjuures palga suurus sõltuks sellest, millises ulatuses on arst ise võimeline lihtsamaid protseduure sooritama ning milliseid erioskusi ta omab.

Veskimägile sekundeerib pikaaegne arst ja tervishoiuametnik Peeter Mardna.

Kogenud tohter väidab muu hulgas, et «seoses perearstide vananemisega saabub 5–10 aasta pärast päris krahh». Teatavasti võivad perearstid lisaks Eestile töötada veel ükskõik kus, sest nad on ettevõtjad – tavaliselt on see paik Soome. 

Perearstide seltsi juhatusse kuuluv Eero Merilind jääb kindlaks, et perearstist ei tuleks teha palgalist.

«Tallinn peab mõtlema, mida ta tegi valesti, et perearstid ei tahtnud olla palgatöölised, vaid lõid oma ettevõtte,» räägib ta munitsipaalperearstikeskusest ja osa sealsete arstide lahkumisest Ülemistele. «Mina isiklikult arvan, et sama rada ei ole mõtet enam minna ning uusi linna rahastatud arstikohti munitsipaalperearstikeskuses ei ole mõtet taas looma hakata.»

«Tulevikus võiks perearsti ja nimistu lahti siduda ning siduda kokku hoopis äriühingu ja nimistu – ehk et perearst ei saa enam oma nimistuga ettevõttest lahkuda,» ütles riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Tõnis Mölder.

Populaarne

Tagasi üles