Vähi- ehk onkokirurgiast: inimesed saavad haiguse varajaseks avastamiseks palju ära teha

Seekordses episoodis vestleme regionaalhaigla onkokirurgi Olav Tammikuga, kelle puhul on tegemist kogenud kirurgiga.

Kui palju on Eestis inimesi, kes vajavad onkoloogilist kirurgilist sekkumist? Kas ja kui palju on selliseid juhtumeid, kus ilma igasuguste kaebusteta on haigus päris tõsine? Millistest innovaatilistest ravimeetoditest on doktor lugenud või konverentsidel kuulnud, mis kohe-kohe peaksid ka meile jõudma?

Lisaks nende küsimuste vastustele saab kuulaja nõuandeid, kuidas inimesed saaksid ise olla teadlikumad ja avastada kasvaja juba varajases staadiumis. Head kuulamist!

dr Olav Tammik. Foto: Erakogu

Kui rääkida vähikirurgiast, onkokirurgiast üldisemalt, siis kui palju on PERHis näiteks operatsioone ja kui palju Eestis tervikuna? Kui palju on inimesi, kes vajavad onkoloogilist kirurgilist sekkumist?

Kirurgiaga on asi huvitav – kui räägime vähiravist maailma mastaabis, siis seda võrreldakse sageli eelarvega – kirurgia on see, kui võtad eelarvest 10 protsenti raha ja ravid ära 70 protsenti patsientidest. Kiiritusravi puhul võtad 20 protsenti eelarvest ja sellega ravitakse 20 protsenti haigeid. Kui aga võtta 70 protsenti eelarvest, ravitakse sellega ära umbes 10 protsenti keemia- ja süsteemravi patsientidest. Mahud sõltuvad väga ka lokalisatsioonist, ütleme mao-, naha- ja rinnakasvajad – iga organi kasvaja trend on pisut erinev.

Võtame näiteks maokasvajad – maokasvajate esinemine maailmas põhimõtteliselt väheneb, aga kui arvestada, et inimeste arv maailmas jälle tõuseb, siis absoluutarvudena see ei pruugi üldse nii olla. Samas nahakasvajad, naha melanoom – nende esinemissagedus tõuseb praktiliselt igal pool maailmas. Eriti drastiliselt on see Eestis tõusnud, kuna inimesed käivad palju soojal maal ja päevitavad võib-olla liigselt. Ka solaariumite kasutamine ei ole nende juhiste järgi väga tervislik nahale, sest võib soodustada nahavähi teket.

Kui numbritest rääkida, siis diagnoositakse Eestis iga aasta üle 8500 kasvaja juhu. Ja kui nüüd kirurgiast lähtuda, jõuame jälle tagasi nende lokalisatsioonide juurde. Kirurgi vaatevälja ehk töösse jõuavad sellised patsiendid, kelle kasvaja on siiski opereeritav või operable kirurgia keeles. Kasvaja või tema siirded on võimalik eemaldada, mis tähendab, et organismi siis põhimõtteliselt kasvajarakke (teoreetiliselt) ei jääks. Üle pooltel juhtudel maailmas on maovähk diagnoosimise ajal juba levinud. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et opereerime pooli patsiente. Sama on kõhunäärmega – see jaotub kõhunäärme pea- ja sabaosaks ka pisut erinevalt. Sellega jõuame võib-olla onkoloogia kõige tähtsama punktini – varajane avastamine.

Mida see siis tähendab, et ei ole opereeritav? Kui tavainimene selle peale mõtleb, et avastatakse kasvaja, siis võiks olla võimalik see sealt välja lõigata ja edasi jääb inimene nii-öelda kasvajast puhtaks, aga sageli see võimalik ei ole. Palun selgitage, mis juhtudel on võimalik, mis juhtudel see on operable ja mis juhtudel mitte. Millest see vahe tuleb?

Kirurgia on ikkagi, nagu ka kiiritusravi, väga sihitud tegevus väga konkreetse eesmärgiga. Et vastata, millal on kasvaja opereeritav, siis alustame kasvajate staadiumitesse jaotamisega. Staadium määrab selle, kui levinud on kasvaja sel hetkel, kui seda diagnoositakse. Kõige sagedam staadiumisse jaotamise süsteem on TNM (tumor-nodus-metastasis). T tähendab kasvajat ennast, N tähendab regionaalseid lümfisõlmi, M tähendab kaugmetastaase. Seda võib võtta mitmeti, et kui kasvaja algkolde kasv piirdub ainult algkoldega ja ei ole kaugsiirdeid, siis enamusel juhtudel on kasvaja opereeritav. Erijuhud on muidugi siis, kui on näiteks ajukasvaja – see on täiesti eraldi teema, või kui see kasvaja algkolle on kasvanud sellistesse naaberorganitesse, mida põhimõtteliselt ei ole võimalik tervelt eemaldada.

Teine variant, mida esineb sagedamini, tähendab seda, et patsiendil on juba kaugsiirded. Ehk tegelikult need kasvajasõlmed ja rakud on üle organismi erinevates organites laiali. Kuna meditsiinis ei ole midagi väga absoluutset, siis tegelikult jäme- ja pärasoolevähi puhul me küllalt sageli eemaldame üksikuid metastaase maksast ja kopsudest. Seda piiri tõmmata ei olegi kunagi väga kerge – et ei ole opereeritav. See sõltub ikkagi igast juhust eraldi. Või selline näide – kirurgia, nagu öeldud, on konkreetse objekti vastu sihitud. Me saame lõigata ära sellise sõlme või kasvaja, mida me näeme, mis on uuringutega tuvastatav. Väga sageli räägitakse, et kasvaja on näiteks kõhukelmele levinud, peritoneaalne kelme Eesti meditsiini keeles. Seda võib piltlikult väljendada, nagu oleks põrandale visatud kilo mannat. Kõhukelmed on mitmed ruutmeetrid suured. Tegelikult ei ole võimalik kõiki neid sõlmekesi praktiliselt eemaldada. Jäävadki piirid. Põhimõtteliselt seab piirid see, kui palju jääb organismi alles, et organism oleks eluvõimeline.

Kui vaadata neid varase staadiumi juhtumeid – kasvaja avastatakse varakult, ta ei ole levinud, ei ole siirdeid andnud ei lähedale ega kaugele. Kas sellisel juhul on väga suur tõenäosus, et kui see ära opereerida, siis inimene saab terveks, seda vähki enam tagasi ei tule? Millest see sõltub?

See võikski tegelikult olla kogu kasvajate ravi võtmeküsimus. Varase avastamise jaoks nii Eestis kui mujal on screening-programmid ehk varajase kasvaja varajase avastamise diagnostika kogu rahvastikule, et leida need varased kasvajad. Piltlikult võib öelda, et kasvaja haakub selle esimese eelarve näitega ehk varase kasvaja ravi on suhteliselt säästlik ja vähenõudlik. Näiteks mao varase kasvaja puhul piisab endoskoopilisest kasvaja eemaldamisest tervetest kudedest. See tähendab, et kasvaja põhimõtteliselt piirdub ainult limaskestaga. Tal ei ole siirdeid ja tõenäosus siireteks on väike. Sama on ka näiteks soole- ja pärasoole kasvaja puhul, kui ta on boliivia vormiga, tema jalg on puhas, siis piisab sellisest endoskoopilisest protseduurist – kasvaja eemaldatakse. See on enamasti siis 1. järgus ning tervenemine sellistel juhtudel on 98–99 protsenti.

Sama kehtib naha melanoomi puhul, kui teda on võimalik avastada ja eemaldada. See on lihtsalt kõige lihtsamat sorti väljalõikamine, ravi tulemus on esiteks patsiendile säästlik ja ka kogu ühiskonnale. Kasvajate ravis võib öelda, et spetsialiseeritud ravi, mille puhul kõige suurem efekt välja tuleb, on selliste juhtude puhul, mis on teises-kolmandas staadiumis. Kui algkolle on küllalt suur või on regionaalsed lümfisõlmed olemas, kus väga määrav on kirurgia kvaliteet. Kaugele läinud kasvaja ehk metastaaside puhul on erinevad kombineeritud ravid. Need ravid on enamasti pikad ja rasked ja efektiivsus, kui võrrelda varase vähiga, on oluliselt madalam.

Räägime neist teise ja kolmanda staadiumi kasvajatest, kus tegu on regionaalsete metastaasidega ja kaugemale organitesse pole levinud. Te mainisite siin kirurgia kvaliteeti. Mida see täpsemalt tähendab? Millest see kvaliteet sõltub ja mida endast kujutab?

Kvaliteet sõltub alati mitmest asjast. Regionaalselt levinud kasvajate puhul ei hõlma see ainuüksi kirurgiat (selle kvaliteeti). Räägin sellest natuke hiljem. Praeguse aja raviviis on kombineeritud ravi ehk tegelikult erinevate modaliteetidega kas keemia-, kiiritus- või bioloogiline ravi. Neid kasutatakse koos kirurgiaga, kui on teise-kolmanda staadiumi patsient, kelle puhul radikaalne ravi on võimalik. Nende lisaravidega tulemus paraneks. Näiteks maokasvajate ravijuhendis kutsutakse seda perioperatiivseks ehk operatsioonieelseks ja -järgseks süsteemraviks. Enne operatsiooni tehakse süsteemravi ja kui on selge, et pole kaugmetastaase, siis operatsioon ja lisaks adjuvantne ehk täiendav ravi.

Kirurgia kvaliteedi puhul on onkokirurgia kui eriala ise pigem tingitud sellest vajadusest, et ühel arstil oleks piisav kogemus, et ta õpiks välja. Selleks, et õppida lenduriks, tuleb ju omada palju lennutunde – ei saa ju keegi õppida lendama, kui ta iga kuu võib-olla 15 minutit katsub startida. Sama on ka kirurgias. Et õppida üht radikaalset operatsiooni tegema, sellist, mille puhul eemaldatakse kasvaja nõutud ulatuses – selleks on vaja lihtsalt mahtu. Kirurg peab neid juhtusid suhteliselt lühikese aja jooksul kogema küllaltki palju, sest muidu lihtsalt pole kogemus piisav. Inimene on ikkagi kõigi oma inimlike võimetega – ta unustab ja see praktiline kogemus kinnistub ajaga. Öeldakse, nii spordis kui ükskõik mille tegemisel, 10 000 tundi on vaja tegeleda vastava tegevusega, milles sa tahad olla piisavalt hea. Näiteks maovähis on Aasia riigid juhtival kohal, sest Aasia riikides on palju spetsialiseeritud keskusi vähiraviks – nii Jaapanis kui Lõuna-Koreas. Ka Euroopas, nii Itaalias kui Saksamaal, ka Prantsusmaal on üksikuid keskusi, mis on spetsialiseerunud just vähiravile. Nendes keskustes annavad kogemuse edasi vanemad kolleegid, kes õpetavad noori kirurge välja. Kuna töö toimub seal väga püsivalt ja suures mahus, siis see tagabki selle, et neid vastavaid nõudeid, mis on momendil aktuaalsed, täidetakse maksimaalse täpsusega. Ka kirurgias nõuded muutuvad, ajapikku tehakse uuringuid, muudetakse asju.

Eesti on väikese rahvaarvuga riik ja siin ilmselt haruldasemaid kasvajaid tuleb üsna harva ette. Kas see tähendab, et meie kirurgidel ei ole piisavalt kogemust? Suure rahvaarvuga riikides, nagu te mainisite, Prantsusmaa või Jaapan, seal on tõenäoliselt kogemust ka rohkem. Kas see tähendab, et Eestis mõne haruldasema operatsiooni puhul oleks hoopis mõistlik leida spetsialist mõnest sellisest riigist, kus on rohkem kogemust?

Väga hea mõte. Alati diskuteeritakse, mis on palju ja mis vähe. Väga selge vahe tuleb teha selles, mis on personaalne kogemus ja mis on haigla kogemus. Kui võtta personaalne kogemus, siis see ei saa väga palju erineda. Üks on organisatsioon, mis tagab mingisuguse ravi ja patsientide teekonnad. Organisatsioon tagab selle, et see kulg on ladus, kõik tehakse ära, mis vaja. Arstidelt on kogemuse pool. Alustati selle mõttega, et Eesti on küllaltki väike riik. Vaatame Põhja-Eesti regionaalhaiglat, kus me teeme kasvajate tõttu umbes 80 kõhunäärmeoperatsiooni. Maailmas on 100 operatsiooni selline number, mille puhul (see on küllaltki meelevaldselt valitud) võiks mingi patoloogia korral juba keskuse välja kuulutada.

See on mõnes mõttes signaal ka mujal. Kui vaadata teisi Tallinna haiglaid, kus kõhunäärmeoperatsioone tehakse mõnikümmend, siis kogu Tallinna ja Põhja-Eesti regiooni mõistes oleks otstarbekas kõik kõhunäärmehaiged, maokasvajaga haiged koondada siia. See maht tegelikult oleks piisav, mille puhul võib selgelt deklareerida, et tegemist on keskusega. Eks see olegi tegelikult Euroopa põhiline mure ja erinevus Aasiast või mõnest suurest keskusest.

Euroopas on sageli haigete kontsentreerumine ebaühtlane. Suured keskused, mida ma nimetasin, tegelevad ka väga tõsiselt teadusega. Seal on see proportsioon ka sellepärast, et need on teadus- ja õppeasutused. Õppeasutuste poolest võib öelda, et Tartu Ülikool õpetab väga hästi, aga praktiline töö on teine. Eesti mahtu ei saa võrrelda Prantsusmaaga, sellised teadusuuringute mahud ei tule kõne alla, aga praktilise tööna, haigusjuhtudena ja personaalse, arstide kogemusena, tuleb see keskusena väga hästi toime.

Kui rääkida kirurgia kvaliteedist, siis ka tavainimesed räägivad ühest arstist hästi ja teisest võib-olla mitte nii väga. Mõnda arsti peetakse paremaks, kirurgide kohta öeldakse, et hea käega. Ilmselt peetakse selle all silmas käelisi oskusi ja kogemust. Kui nüüd läheb konkreetse kasvaja eemaldamiseks, siis kui palju määrab selle ühe konkreetse kirurgi teadmine ja käeline oskus? Kui raadiokuulaja kujutab ennast ette mingit sarnast tööd tegemas, siis ilmselt mõni on ikkagi osavam kui teine ja mõni kogenum kui teine. Mõni võib olla suudab kõik vajalikud asjad ära eemaldada, mõni võib olla teadmatusest või oskamatusest jätab mõne kasvajasõlme eemaldamata. Kui suur see risk on või kas see üldse on probleem? On seda kuidagimoodi diagnostikaga võimalik nii hästi mõõta, et selliseid probleeme ei teki?

Kõik, mis toimub inimestega, on alati suhteline. Hea käega või hea sõnaga – tähtsaim on see, et inimene oleks pühendunud oma tööle. Eks arsti puhul on kogemus ka tähtis. Kui alustame oma karjääri, siis olemegi alguses. Meil ei ole neid juhtumeid, meil ei ole neid võrdlusmomente erinevate juhtumite puhul. Siis on kõige tähtsam innukus. Mida varem ta hakkab koguma neid juhtumeid ja neid kõrvutama ja võrdlema, seda kiiremini ta oma erialalise pädevuse ka saavutab. Sellist võrdlust (isegi teadusartiklites), et kellel on parem või halvem käsi, muidugi on – kui palju kasvajaid tagasi tekib ja kui pikk on patsientide elulemus, need on kõik olemas. Konkreetselt ühe isikuga seda mõõta ei ole võimalik. Operatsioonil on ikkagi inimese anatoomilised erinevused olemas.

Lisaks on selline huvitav nähtus, et mida kogenum on kirurg, seda raskemaid juhtumeid ta võib-olla võtab operatsioonile. On näidatud, et sellistel ekspertkirurgidel võib-olla selle tõttu ka ravikomplikatsioone või tüsistusi rohkem, mis ei ole ravivead, vaid on lihtsalt hakatud opereerima sellist juhtu, mida mõni teine kirurg ei peakski üldse opereeritavaks. Me ei saa siin võtta sellist universaalset mõõdikut, mis kedagi eristab teisest. Vähikirurgia puhul on tähtis, et inimene on sellele konkreetselt pühendunud ja sellega piisavalt tegelenud hea juhendamise ja enesetäiendamise foonil. Neid arste saab kõiki pidada headeks arstideks.

Olete korduvalt rääkinud, et varajane avastamine on kriitilise tähtsusega. Mida siin saaks meie raadiokuulajad ära teha? Kirurgid annavad endast parima, aga nii-öelda töö on tellija materjalist. Kui on varajase juhtumiga tegu, siis on ka tulemus parem. Mis nõu te annate – kuidas inimesed saaks ise olla teadlikumad ja mitte maha magada sellist ohtlikku juhtumit?

Inimesed saavad selles osas väga palju ära teha. Tähtis on, et inimene kuulaks oma keha. Tartu Ülikoolis õpetan ma IV kursuse tudengeid. Neil on onkoloogia õppetsükkel ja mina räägin onkokirurgiast. Ma ütlen alati, et kõige tähtsam on kuulata patsienti. Saada aru, kas tal need vaevused on püsivad ja mis tüüpi need on. Inimest tuleb kuulata ja tähele panna. Kui inimese vaevused on püsiva iseloomuga, ei pruugi need olla ka suured. Teinekord öeldaksegi, et mõnikord viivad täiesti juhuslikud vaevused kasvaja varasele avastamisele.

Tuleks lähtuda sellest, et kasvajad on enamasti ikkagi vanema ea haigused – pärast 40–50 eluaastat sagedus tõuseb. Kui inimesel on mingid vaevused, mis on püsiva iseloomuga ja need kestavad 2 nädalat, aga mitte rohkem kui 2 kuud, siis peaks tegema uuringu, mis need vaevused objektiviseeriks. Et me teaksime, et kasv on mingist funktsionaalsest häirest põhjustatud või võib selle taga olla ka mingi orgaaniline patoloogia, haigus, mingi takistus kuskil, veritsus. Tähtis on see, et patsiente uuritakse. Kui on püsivad vaevused, tuleb pöörduda perearstile. Perearstid suunavad vastavalt kahtlusele edasi.

Tähtis on, et patsientidele tehtaks uuringuid, sest seedetraktis, kopsus ja siseorganites ei ole võimalik seda varast kasvajat avastada lihtsalt pealevaatamisega. Nahakasvajad on need, mida kogemuslikult tunneb ära silmaga. Mitte küll alati, aga need on näha ja on silma all. Siseorganite puhul tuleks teha mingid uuringud või analüüsid, et neid kasvajaid varem avastada.

Kuid paljude vähivormide puhul ei olegi sümptomeid. Inimene ühel hetkel mingil põhjusel satub uuringutele ja avastatakse midagi, aga tal polegi ühtegi kaebust enne olnud. Kui palju selliseid juhtumeid on, kus ilma igasuguste kaebusteta on asi päris tõsine?

Võib öelda, et päris ilma kaebusteta tegelikult ei ole ühtegi juhtu. Mingisugused märgid on ikkagi alati olemas. Tähtis on see, kas neid on märgatud. On tõesti kasvajaid, mis löövad väga järsku välja, kuude jooksul. Sageli kasvab kasvaja tegelikult aastaid, enne kui ta muutub sümptome andvaks või diagnoositavaks. Kui klassikaliselt võtta, millised on kasvajalised lümfisõlmed – need on valutud, kõvad, omavahel liitunud, aga nad on olemas. Kui selliseid sõlmi kuskil tunda – kas rinnavähiga, kaenla all, või nahakasvajate puhul kuskil regionaalsetes piirkondades, siis nad tõesti ei pruugi patsienti väga häirida. Need on väikesed tundemärgid, mida põhjalikult uurides jõuame ikkagi sinna, et inimene peaks oma keha kuulama ja panema tähele ka neid väikseid märke.

Meedias ilmuvad aeg-ajalt uudised, et on mingid uued veremarkerid või koerad, kes suudavad lõhna järgi kasvajaid avastada. Selliseid põnevaid populaarteaduslikke uudiseid ikka ilmub ja need annavad lootust, et diagnostika paraneb. Lisaks kaebustele ja välistele märkidele on tulevikus võimalik mingite analüüside põhjal tuvastada neid asju. Isegi siis, kui kaebusi ei ole ja katsudes ka aru ei saa. Vere või hingeõhu või uriini või mis iganes analüüsi kaudu on võimalik diagnoosida. Kui palju sellised uudised teaduslikult võttes tõele vastavad? Kas on diagnostikameetodeid, mis on viimasel ajal arenenud, et tõesti saab analüüside põhjal paremini avastada kasvajaid?

See teema on juba paarkümmend aastat aktiivne. Me tahaks, et me saaks, nagu te ütlesite, kas väljahingatavast õhust või koera nuusutuse või mõne vereanalüüsi abil seda teha. See oleks ju selline võimalus, kuidas me saaks suhteliselt kergelt kasvaja diagnoosida. Praegu, kui toimub soolevähi sõeluuring, võib öelda, et koloskoopia protseduur ei ole väga kerge ja ta ei ole ka päris ohutu. Otsitakse võimalusi, kuidas kasvaja varakult avastada. Üks väga levinud versioon, mida inimesed saavad posti teel koju tellida, on erinevad geneetilised plokid, mis määravad teatud riske. Inimene annab analüüsi, tavaliselt süljest, või põhjalikuma vereanalüüsi. Nende kaudsete markerite kaudu saab hinnata riski suurust.

Eestis on kõige levinumad rinnavähi korral kasutatavad komplektid. On olemas ka meditsiinigeneetiku teenus, sest tegelikult umbes 10 protsenti kasvajatest on põhimõtteliselt pärilikud. Kui patsiendil on lähisugulaste ringis kasvajaid esinenud, siis on otstarbekas geneetiku konsultatsioon vähiriski kohta. Teisest küljest on oluline ka arsti konsultatsioon. Sellepärast, et erinevatest markeritest ja just nende tõlgendamisest võib tekkida ka palju müra. Inimese puhul on väga halb, kui ta teeb mingisuguse analüüsi, mis ütleb, et tema risk on 3 protsenti kõrgem kui üldine foon ja siis ta satub paanikasse ja arvabki, et tal on kasvaja.

Sellised efektiivsed kontrollimehhanismid on nende geneetiliste muutustega patsientide jaoks, kellel on juhendid, kui sageli ja mida peaks kontrollima. Kõigile inimestele selline kontroll võib-olla ei sobi, sest selle analüüsi tõlgendamine omab ka väärtust. Hea oleks, kui meil oleks selline töövahend, millega saaks avastada kergelt ja odavalt. Eks maailm sinnapoole liigub ja teadlased vahetpidamata uurivad – see töö käib. Universaalset ja väga head vahendit veel ei ole.

Räägime innovatsioonist. Mida veel kirurgias, eriti onkokirurgias,  innovaatilist on? Loeme robotkirurgiast ja laserist ja mis kõik veel. Mis on teie karjääri jooksul olnud tõeliselt läbimurdelist? Mis on praegu see, mille kohta olete lugenud või konverentsidel näinud, mis on väga eesrindlikud meetodid, mis kohe-kohe peaks ka meile jõudma. Mida te välja tooksite?

Onkokirurgia liigub põhimõtteliselt kahes suunas. Tehnoloogilised lahendused ja ravivõimalused lasevad ühest küljest teha suuremaid operatsioone, eemaldada rohkem erinevaid kasvajaid ja laialdasemalt. Näiteks luukasvajate puhul saab asendada erinevaid organeid ja patsiendid elavad sellised suuremad operatsioonid üle. Teisest küljest on see minimaalselt invasiivne, näiteks seedetrakti kasvajate puhul on võimalik eemaldada kasvaja endoskoopiliselt läbi peene toru. Inimene tuleb ja läheb, tal eemaldatakse kasvaja. Alati loodetakse, et see üks meetod, mis tuleb, annab sellise vau-efekti. Kuna meditsiin on konservatiivne eriala, siis ühe hea meetodi läbiproovimiseks läheb vähemalt 10 aastat, et näha, kas see oleks õigustatud või mitte. Sellised erinevad meetodid, mida kasutatakse näiteks Põhja-Eesti regionaalhaiglas, on radiofregmentne ablatsioon ehk kasvajasõlme töödeldakse raadiosageduslike lainetega, mis piltlikult küpsetab ära kasvajasõlme, kas siis maksas või kopsus.

Uudistes oli, et ka Tartu Ülikooli kliinikum kasutab natuke teistsugust tehnoloogiat ehk mikrolainetehnoloogiat, mis samamoodi võimaldab selle konkreetse kasvajasõlme piltlikult ära küpsetada. Kõige tähtsam on see, et kirurg peab seda kasvajat nägema. Praegu meil kasutusele võetud laparoskoopiad 3D ja 4K võimaldavad neid operatsioone viia läbi täpsema silmakontrolli all. See on suurendatud, pilt on 3D, arsti liigutused on dünaamilisemad ja suurendus annab parema ülevaate. See oleks see, mida me just vahetult praegu saame kogeda. Võib-olla üks meetod, näiteks maksakasvajate korral, mida me oleme siin Eestis kasutusele võtnud, on nii-öelda ALPS ehk maksa poolitamine enne tema resetseerimist. Kuna kasvaja maht maksas on nii suur, võiks tema kohene eemaldamine põhjustada maksapuudulikkuse ja inimese surma. Maksa poolitamine ja vastavate veresoonte sulgemine, et allesjääv osa hüpertrofeeruks või kasvaks nii suureks, et oleksime kindlad, et selle osaga on võimalik elada. See on kindlasti üks väga suur ja selge edasiminek maksas olevate kasvajasõlmede ravis.

Suur tänu! Rääkisime täna onkokirurgiast ja meie vestluskaaslane oli onkokirurg Olav Tammik. Mina olen saatejuht Hando Sinisalu ja kuulake ikka regionaalhaigla tervise pooltunde. Aitäh.

Kõiki Tervisepooltunni podcast'e saad kuulata SIIT ja rohkem infot regionaalhaigla vähikeskusest.