Millal kutsuda kiirabi ja kuidas kiirabi tööd hõlbustada?

Õnnetus ei hüüa tulles ning ootamatult võib inimese enda või tema lähedase tervislik seisund vajada kiiret arstiabi. Sageli on aga raske hinnata, kas kannatanut saaks ravida koduste vahenditega, ise haiglasse transportida või tuleb tõesti välja kutsuda kiirabibrigaad. Tänases ’’Tervisepooltunnis“ vestleme Regionaalhaigla kiirabikeskuse juhataja dr Lilian Läätsega, kes annab soovitusi, kuidas muuta kiirabimeeskonna töö võimalikult lihtsaks. Millised olukorrad vajavad kiirabi, kuidas anda juhiseid asukoha leidmiseks ja kuidas pingelises olukorras käituda?

Saadet saab kuulata ka Spotify keskkonnas: https://open.spotify.com/show/5KySGcL5lfjrZe29fnXDBQ

Sageli on raske hinnata, kas mure on kiirabi kutsumiseks piisavalt tõsine. Mille põhjal otsustada?

Lihtne reegel ütleb, et kui kellegi elu on ohus, siis tuleb kutsuda kiirabi. Kui on kahtlusi, kas tervislik seisund vajab kiirabi või mitte, siis soovitatakse esmalt helistada nõuandeliinile. Meil on olemas spetsiaalne perearsti nõuandeliin, lastearsti nõuandeliin ja mürgistusinfokeskus. Nemad oskavad nõu anda, kas saate ise end aidata või vajate kiirabi. Vajadusel suunavad otse kiirabiliinile. Kui aga kellegi elu on ohus, siis valige koheselt 112.

Kui palju tuleb ette väljakutseid, mis oleks võinud olemata olla? Ehk inimene muretseb üle ja kutsub kiirabi, kuigi tegelikult tarvidust pole.

Ma pakun, et ligikaudu kolmandik on juhtumid, kus saaks koduste vahenditega hakkama või ise haiglasse sõita. Kui sõrmeluu on katki, siis pole ju täisvarustuses kiirabimeeskonda vaja.

Paljud siiski muretsevad, et nende väljakutse pärast jääb mõni olulisem juhtum tagaplaanile.

Üldiselt üritame ikka kaastundlikud olla ja viisakalt seletada, kuid on ka juhtumeid, kus närv ütleb üles ja kiirabitöötaja seletab pisut järsemalt, et siin oleks ka kiirabita hakkama saanud. Kui kannatanu seisund pole nii hull, et kiirabi peaks ta haiglasse transportima, siis oleme ka palunud oma transporti kasutada.

Üldiselt ei ole see linnas suur probleem, sest siin on 23 kiirabi ja kui ei saa väljakutsele vastata oma piirkonna brigaad, siis läheb sinna kõrvalpiirkonna brigaad.

Maakohtades tasub aga mõelda, kas lapse palavik on väärt seda, et järgmised tund aega pole 50 km raadiuses ühtegi vaba kiirabi või saaks olukorraga ise hakkama. Tundub siiski, et maakohtades inimesed ka mõtlevad rohkem. Neil pole 24/7 läheduses arstiabi ja apteeki ning tullakse vajadusel ise toime.

Lapsevanematele on lapse palavik kindlasti tuttav näide. Ühel hetkel tundub, et laps kannatab, ravimid ei aita ja meenuvad arvukad hirmulood. Mis olukorras peaks palaviku tõttu abi kutsuma?

Kiirabi on vajalik siis, kui lapsel tekivad palavikust krambid või kui palavik püsib pidevalt kõrge (üle 38,5°C) ja tuleb tagasi kohe kui rohu mõju on üle läinud. Lisaks pole perearst nädalavahetusteti kättesaadav.

Kui on esimest päeva 37,5°C palavik, siis ei pea seda kohe alandama hakkama. Tuleb anda lapsele vett ja vaadata, et ta üle ei kuumeneks. Loodetavasti läheb viirus ise üle.

Nädalavahetusel pole tihti erinevad nõuandjad kättesaadaval. Mida soovitate teha, kui perearsti pole, aga inimene vajab nõu ja abi?

Laste jaoks on olemas lastearsti nõuandeliin, mis on paraku tasuline. Perearsti nõuandeliin on tasuta ja kättesaadav 24/7.

Vanematel inimestel on infarkt ja insult väga ajakriitilised, kuid kindlasti tuleb ette ka kergemaid juhtumeid, mille puhul on jällegi raske hinnata, kas kiirabi on vajalik või mitte. Kuidas ära tunda tõsine olukord?

Eluohtlikust seisundist annab märku järsult muutuv enesetunne ja üldseisund. Insuldiga ilmnevad selged halvatusnähud: kõne muutub pudistavaks, tasakaal kaob, käsi ei kuula sõna ja kui kannatanut istuma panna, siis vajub ta ühele küljele. Siin on tõesti suur insuldikahtlus ja ei maksa oodata, et ehk läheb see ise üle. Kiirabi tuleb koheselt kutsuda, sest ajurakkude päästmine on minutite küsimus.

Infarktist annavad tihtipeale aimdust juba varem esinenud valud rinnus, eriti koormusel. Kui ootamatult tekib rinnus surumistunne ja tugev pigistav valu, siis ei ole mõtet pikalt oodata ja tuleb kiirabi kutsuda.

Kui kiirelt jõuab kiirabi kohale linnas ja kui kiirelt maakohas?

Ooteaeg on alati pikk, isegi kui see on üks minut, nagu Tallinnas vahel juhtub. Üldiselt on ikkagi olulised kannatanu ja lähima kiirabi asukohad. Harilikult häirekeskus ka ütleb, et võib minna kauem aega, sest lähim brigaad on näiteks 30 km kaugusel. Hiiumaa ühest otsast võib kiirabi oodata isegi 45 minutit.

Kas vahel on efektiivsem lähedastel abivajaja ise auto peale panna ja kiirabile vastu sõita?

Sõltub olukorrast. Kui see tundub olevat mõistlikum lahendus ehk patsient on ohutult transporditav, siis häirekeskusest antakse vastav soovitus ja küsitakse, kas on võimalik kiirabile vastu sõita. Aeg on ju alati oluline. Kui aga öeldakse, et ärge patsienti liigutage, sest tal on ohutum transporti oodata, siis tuleb paigale jääda.

Kui inimene asub keeruliselt leitavas kohas, kus pole selget aadressi või kaardile kantud teid, siis kuidas dispetšerile asukohta selgitada?

Tuleb selgitada täpselt nii hästi kui inimene ise oskab. Kohalikud juba ilmselgelt tunnevad puid ja maamärke, mille järgi pööranguid juhatada. Tihti näemegi kiirabikutsele sõites pikka selgitust, et kollase maja juurest paremale ja suure puu juurest vasakule. Keeruline on siis, kui inimene pole kohalik, vaid on näiteks matkal. Kui vähegi võimalik, soovitame suurema tee juurde vastu joosta. Saatke kasvõi laps, kes oskab meid kohale juhatada ja nii saame kiiremini abi pakkuda.

Kui õnnetus juhtubki näiteks matkal, kus selgeid maamärke pole, siis kas on abi ka GPS-koordinaatidest või fotodest?

GPS-koordinaadid saab häirekeskus kätte juba helistaja telefoni positsioneerimisest. Pilte pole praegusel hetkel mõtet teha, sest kiirabi neid ei näe. Tuleb lihtsalt võimalikult täpselt seletada ja tihti satuvad ka kiirabitöötajad olema kohalikud, kes oskavadki kivi kirjelduse järgi õige asukoha üles leida. Ka kohalikud päästjad, kes käivad maastikuotsinguid tegemas, tunnevad oma piirkonda hästi.

Kas abikutsuja saab vajadusel otse kiirabiautojuhiga suhelda, kui jääb ikka ebaselgeks, kuhu abi kutsuti?

Abikutsuja esmane kontakt on ikkagi häirekeskus, ent kui tundub, et sellest ei piisa ja seletused jäävad kuidagi poolikuks, siis on ka juhtumeid, kus kiirabibrigaadijuht ühendatakse liinile. Kiirabiautojuhiga siiski mitte, sest tema keerab samal ajal rooli.

Kui kiirabibrigaad on kohal ja näeb, et haige tuleb haiglasse toimetada, siis kui palju saavad lähedased sõna sekka öelda, millisesse haiglasse kannatanu viiakse?

Üldiselt on hospitaliseerimised ära jaotatud vastavalt elupiirkonnale. Igal piirkonnal on vastutav haigla, kuhu kannatanu viiakse. Ka Lääne-Harju piirkond on ilusasti ära jaotatud - kes peaks minema Lääne-Tallinna Keskhaiglasse, kes Regionaalhaiglasse. Iga piirkond vastutab oma haigete eest ise, patsiendil ei ole siin palju kaasa rääkida. Haiglad ei saa lubada, et nad soovi järgi ravivad, sest nii võib mõni haigla ülekoormatud saada.

Kui dispetšeriga on ühendus saavutatud ja tuleb haige seisundit kirjeldada, siis kas eelistatav on seda teha haigel endal või kõrvalseisjal?

Arvan, et ei ole mingit vahet, kas räägib kõrvalseisja või kannatanu. Kui inimesel on tugev valu ja ta ei suuda rääkida, siis on muidugi parem kui teised seda teevad. Samas lähevad vahel ka lähedased väga ähmi täis ja pole võimelised rahulikult rääkima. Sel juhul võib telefoni patsiendile anda.

Kindlasti saate häirekeskusest tagasisidet ning teate, millised on levinumad probleemid haige seisundi kirjeldamisel. Saate ehk selle pinnalt nõu anda, kuidas abikutsuja peaks end väljendama?

Kindlasti vältige valetamist, sest ei ole põhjust olukorda hullemaks rääkida kartuses, et kiirabi jääb muidu tulemata. Kui inimene helistab häirekeskusele ja küsib kiirabi, siis selle ta igal juhul ka saab. Samuti tuleb jääda dispetšeriga rahulikuks, mitte hakata pahandama, et miks te nii pikalt küsitlete, saatke juba brigaad välja. Tihtipeale on nii, et häirekeskuse töötaja küsib kümneid ja kümneid lisaküsimusi, kuid auto on samal ajal juba teie poole teel. Vastake kõikidele küsimustele ja antud info jõuab jooksvalt kiirabibrigaadile. Kriitilistel hetkedel sõidab auto välja minutiga.

Kui kiirabi tuleb kannatanule koju ja seal on ka terveid inimesi, siis kuidas saavad nemad kiirabi saabumiseks ette valmistuda? Kindlasti tuleks kuri koer kinni panna, aga ilmselt on muudki olulist.

Mitte ainult kuri koer, vaid igasugune koer tuleks kinni panna. Ka väga sõbralikud loomad võivad tigedaks muutuda, kui näevad, et võõrad punased tegelased nende peremehe kallal toimetavad. On ette tulnud vaidlusi inimestega, kes ei taha oma sõbralikku koera kinni panna.

Tuleb üle vaadata, et pääseksime patsiendile ligi. Sageli on ees igasuguseid kompse, kotte ja mööblit ning kui tekib tarvidus patsienti transportida, siis peame enne teed vabastama. Ehk kui on ikka selge, et patsient tuleb haiglasse viia ja kiirabi on tulemas, siis tuleb juurdepääsutee tekitada.

Mõnes asupaigas on keeruline parkimiskohta leida, kas seal annab midagi ära teha?

Tasub meeles pidada, et kiirabi üritab alati viisakaks jääda ja parkida auto nii, et teisedki saaksid liikuda. Ent eluohtlikus situatsioonis võib ka vahel juhtuda, et liiklus pannakse osaliselt kinni, sest elu on olulisem kui viis minutit hilinemist.

Milline on kiirabi kutsumise hea tava, et olukord võimalikult kiirelt lahendada ning lasta brigaadil oma tööd segamatult teha?

Tuleb jääda rahulikuks, mõelda oma sammud läbi ja vastata kõikidele häirekeskuse lisaküsimustele. Neid on päris arvukalt, vahel isegi mitukümmend.

Kiirabi tagantkiirustamine aitab vaid parimal juhul tekitada abikutsujale tunde, et ta on omalt poolt kõik teinud, kuid brigaadi see kiiremini kohale ei too.

Kindlasti ei aita, sest otsus kutse prioriteedi kohta tehakse küsimuste põhjal ja kiirabibrigaad valib ise sõidukiiruse. Halbade teeolude korral kiirabiabimeeskond enda elu ohtu ei pane ja isegi kui te kolm korda helistate, siis see kilomeetreid ei vähenda.

Kõiki Tervisepooltunni podcaste saad kuulata SIIT ja rohkem infot Regionaalhaigla Traumakeskusest.