Millal pöörduda EMOSSE ja millal leida õigeid vahendeid kodus

"Tervisepooltunni" saade on seekord väga praktiline - õpime puuki välja tõmbama, õigete võtetega elustama, verejooksu peatama, mürgistust ära tundma ja räägime üle, millal siiski jääb kodustest abivahenditest väheks ja tuleb pöörduda EMO-sse.

Stuudios on dr Ralf Raava ja õde Ruth Kastanje ja saatejuht Stina Eilsen.

[Saatejuht] algus – 00:27]: Tere! Te kuulate Regionaalhaigla “Tervisepooltundi.” Tänaseks teemaks on meil erakorraline meditsiin. Tere tulemast saatesse dr. Ralf Raava ja õde Ruth Kastanje. Ja me räägime sellest, millal pöörduda EMO-sse ja millal leida õigeid vahendeid kodus, kuidas ennast tohterdada ja ravida.

[Saatejuht 00:27 – 00:34]: Alustame sellest, et küsime saatekülalistelt, millised on need olukorrad, millal peaks tingimata pöörduma EMOsse?

[Dr. Ralf Raava 00:35 – 00:53]: No EMOsse peaks pöörduma ennekõike siis kui inimene tunneb, et tal endal või tema lähedasel on elu ohus või oht saada püsivat tervisekahjustust. Et kui inimesel on selline äratundmine, siis kõhkluseta kindlasti pöörduda EMOsse või kui see on raskendatud, siis kutsuda kiirabi.

[Saatejuht: 00:54 – 00:56]: Millised need näited võiksid olla täpsemad?

[Ruth Kastanje 00:57 – 01:14]: Igal juhul loomulikult kui te leiate, et keegi lähedastest on teadvuseta olekus, et see eeldaks kindlasti kiirabi kutsumist. Samuti sellised kõrgusest kukkumised, suured haavad, deformeerunud jäse, kus on selge, et luu on katki ja luu otsad nihkunud.

[Dr. Ralf Raava 01:15 – 02:00]: Tegelikult jah ju erakorraline seisund võib puudutada ükskõik mis elundsüsteemi meil, et me ei saagi anda täiesti ammendavat nimekirja selles, aga tõepoolest jah, kui on juhtunud äkitselt – see märksõna ongi “äkitselt,” mitte ei ole krooniline ja midagi tõsist, jah, kas on üks näo pool näiteks vajunud viltu, neuroloogiline, äkiline – selline eluohtlik juhtum. Kas keres on tugev, pigistav valu või on rütmihäirega tegemist, mis puudutaks südant. Kas on tugev kõhuvalu eksole, mis ei möödu valuvaigistit võttes, mis puudutab seedekulglat. Kas on suur verejooks eksole, luumurd, mis puudutab jäsemeid. Igast elundsüsteemist võime me saada mingi erakorralise seisundi, millega peaks pöörduma.

[Ruth Kastanje 02:00 – 02:07]: Kui ikka hingata ei saa ja inimene läheb näost siniseks, et seda ilmselt kodus ära ei lahenda, et sellega tuleks võimalikult kiiresti pöörduda.

[Saatejuht: 2:07–2:40]: Aga siiski pereliikmed saavad päris palju ka ära teha, kui nad näevad, et lähedasel on silmnähtavalt halb. Näiteks tal on ebakorrapärane hingamine või ta ei hinga üldse, et siis ikkagi alustada kiiresti elustamisega. Täna on meil siin plaanis ka demonstreerida, et milline on ikka see õige elustamise võte. Meil on siin kaasas nukk. Tal oli nimi ka. [Ralf Raava: Jah, tavaliselt kutsume me neid Annedeks!] Et Anne on meil siin ootel ja läheme siis vaatame, kuidas oleks siis õige elustada!

[Saatejuht: 2:41–2:45]: Millal on siis õige hetk alustada südamemassaažiga?

[Dr. Ralf Raava 2:46 – 04:07]: Siis kui me näeme, et patsient on teadvusetta, ta ei reageeri, me kõnetame teda. “Anne, kas Sa kuuled mind?” Kui ta ei reageeri, järgmisena me kohe vaatame, et kas ta üldse hingab enam? Avame hingamisteed, kallutame pea taha, tõstame lõua üles ja põsega saame tunnetada, kas õhk liigub suust sisse välja, kas rindkere tõuseb. Kui nüüd patsient ei hinga enam või hingab ebanormaalselt, häälekalt, siis alustame elustamisvõtetega. Eemaldame tõesti nii palju riidekihte kui võimalik käte ja rindkere vahel ning asetame käed rinnaku keskele, rinnanibude kõrgusele ja nii, et need peopesa päkad jääksid siia rinnaku keskele. Et siit tuleb see põhiline jõud. Käed on teineteise peal ja küünarliigesest on käed sirged, et jõud liiguks mööda sirgeid käsi. Ja hakkame pumpama sagedusega 100 või 120 korda minutis. Väga hästi, küünarliigesed püsivad sirged ja sellise sagedusega. Ja elustamine käib siis sagedusega 30 rindkeremassaaži kahele hingamisele. [saatejuht: Nii, kas sellest nüüd piisab?]

Jah, ütleme nüüd, et on kolmkümmend täis. Kui tulla siia ja avada hingamisteed, suruda nina kinni ja tõsta lõug ülesse, siis saab teha suust suhu hingamist ka. Aga siin ma rõhutan seda ka, et seda teha ainult siis kui sa oled seda eelnevalt harjutanud, sa tunned, et sa oskad seda ja lisaks sa ei tunne, et sul on oht sinu enda elule. Et ta ei ole võõras inimene, et pigem lähedasele teeme me seda suust suhu hingamist.

[Saatejuht: 04:34–04:36]: Ja mitu korda siis peab suust suhu hingama?

[Dr. Ralf Raava 04:36 –04:39]: Kaks sissehingamist, hingad sisse ja vaatad, et rindkere tõuseb, lased õhul väljuda ja uuesti sisse ja kohe alustad siis uuesti rindkere masseerimisega. Jah, sügavus on juhenditel ette nähtud 5-6 cm. No seda on raske hinnata, aga siit visuaalselt nägi see sügavus hea välja ja kindlasti tuleb arvestada sellega, et kvaliteetse südamemassaažiga täiskasvanud inimesel sa tunned roide murdumist. Et sellel mitte ennast heidutada lasta. See on täiesti normaalne, see käib selle juurde. See just näitab kvaliteetset südamemassaaži. Ja südamemassaaži tegemise sagedus on 100 kuni 120 korda minutis ja selle hõlbustamiseks võib oma peas hümiseda ka selles sageduses olevaid laule, näiteks “Staying Alive,” “Another One Bites the Dust.” No tegelikult mina ka praktikas kui ma südamemassaaži teen, elustamise käigus hümisen oma peas “Staying Alive’i”, et minul aitab see väga hästi seda rütmi 100 või 120 korda minutis hoida.

Kui me oleme avalikus kohas ja on võimalus kasutada automaatset elektrilist defibrillaatorit , siis võiks ka kindlasti vaadata, et kas selle saaks siia juurde. Ja enne üldse tegelikult südamemassaažiga elustamise alustamist peaks ka kiirabi juba välja kutsuma ja siis samal ajal hakata tegutsema. Siis ka häirekeskus juhendab, annab julgust ja siis sa tead, et sul on abi teel. Et ega sa siis seda olukorda enam ise ära ei lahenda, et siis sinu elustamisvõtted tagavad selle, et kui kiirabi jõuab, on patsient võimalikult heas seisundis, et ta tagasi elule tuua.

[Saatejuht: 06:28–06:34]: Igal juhul on oluline võtta ennast kokku ja proovida ja alustada elustamisega, et see päästab elusid!

[Dr. Ralf Raava 06:35 – 06:48]: Kindlasti päästab! See on väga vajalik sellele patsiendile. See on ainukene asi, mis tema päästab. Seal on tõeliselt suur vahe selles, kas lähedased teevad elustamist enne kiirabi jõudmist või ei tee. Me näeme seal väga suurt erinevust.

[Saatejuht: 06:48 – 07:04]: Mina ise tunnen, et esmaabi kursustest on olnud ka teatavat kasu, et ikkagi alustada ja proovida selle nuku peal, et kui oluline ikkagi see abistamine on ja õigel ajal alustamine.

[Dr. Ralf Raava: 07:04 – 07:55]: Jah, see on tõesti äärmiselt oluline. Et sellest kui vara alustatakse elustamisega peale südame seiskumist, sellest sõltub nüüd see kui hästi säilib selle patsiendi neuroloogiline seisund. Et kui palju on ta pärast seda elustamist võimeline igapäevatoimingutes osalema. Et me võime tegelikult ju südame ja vereringe saada käima veel päris pikka aega peale südame seiskumist, aga aju on väga tundlik vereringe seiskusele ja hapniku puudusele ja kui selle elustamise alustamisega viivitada ja kui sa seda ei tee, siis kahjuks aju kahjustus tekib juba esimese kolme minutiga, viie minutiga kindlasti. Seetõttu on oluline, et lähedased alustaksid ja tunneksid ära selle südame seiskumise ja julgelt alustaksid elustamisega. Et pigem alustada ja võib-olla eksida kui see, et kõhelda, oodata ja sellega hilineda.

[Saatejuht: 07:56 – 07:59]: Ruth, milliseid esmaabi kursuseid sa soovitad?

Ruth Kastanje: 07:59 – 08:15]: No on neid firmasid, kes esmaabi kursuseid reklaamivad ja teevad väga palju, aga alati tasuks vaadata, et kas see või teine koolitaja on registreeritud ka Eesti Punase Risti juures ja teeb seal koostööd. Et üldiselt Punase Risti koolitusi võib usaldada.

[Saatejuht: 08:16 – 08:17]: Et nendel tasub siiski ära käia?

[Ruth Kastanje: 08:18 – 08:30]: Jah, seda kindlasti, sest kui olla juba sedasi mulaaži peal ja seda koos juhendajaga, igasugused protseduurid läbi teinud, siis päriselus on märksa julgem neid ise tegema hakata inimese peal.

[Saatejuht: 08:31 – 08:54]: Aga liigume siit natukene edasi ja käsitleme neid teemasid, mida saab tegelikult inimene ise ära teha näiteks kodus kui on juhtunud näiteks mõni põrutus või marrastust, mis siis teda, kuidas siis olukorda hinnata adekvaatselt ja tegutseda kodus ja mitte kohe näiteks tormata EMOsse.

[Ruth Kastanje 08:55 – 09:43]: No esimese asjana, selliste põrutuste ja marrastustega. Kõige lihtsam on see, et kui midagi on katki, siis loputame selle puhtaks ja siis paneme kõigepealt külma peale, vajadusel võtame valuvaigisti ja siis vaatame mismoodi see asi välja näeb. Kas seal on vaja siduda. Äkki saab kodus ära siduda? Kas seal on midagi toestada? Kas üldse on vaja midagi teha? Võib-olla selle jaheda ja valuvaigistiga läks juba päris palju paremaks. Tavaliselt selline põrutada ja vigastada saanud jäse tahab rahu ja natukene jahedat, et ei oleks peal liigset survet ja ootame. Kui ei ole sellist nähtavad deformatsiooni, väga suurt paistetust, et saab liigutada, jalale saab toetuda, et see on tavaliselt kodus lahenev trauma.

[Saatejuht: 09:44 – 09:53]: Kaua ootama peab siis? Inimesed lähevad tegelikult ikkagi närvi ja mõtlevad, et no mida ma siis ikkagi teen, kaua ma siis seal kodus ootan, et äkki sellega läheb olukord hullemaks.

[Dr. Ralf Raava: 09:54 – 10:31]: Kui me räägime siin niimoodi jäsemete vigastusest, et seda hullemaks minemist, et see ei ole nii suur küsimus. Et kui küsida, kaua oodata, siis näiteks kui puudub oluline deformatsioon, kui ei ole juba peale vaadates näha, et seal on luumurd ja valutab see piirkond, et siis näiteks kui see valu püsib tugevalt ja ei leevene üldse 1-2 päeva, et siis tõepoolest pöörduda, kas traumapunkti või perearsti juurde. Et selline 1-2 päeva, kui see valu ikkagi ei leevene ja turse püsib, et siis tõepoolselt kahtlustada seal all sellist murdu, mis võib-olla ei ole andnud sellist deformatsiooni.

[Saatejuht: 10:32 – 10:33]: Millised valuvaigistid sobivad kõige paremini sellises olukorras?

[Dr. Ralf Raava: 10:34 –11:04]: No vot, valuvaigistina võib alustada Paratsetamoolist näiteks. Et kõige vähem kõrvaltoimeid ja enamus patsientide poolt hästi talutud. Täiskasvanu annus on tavaliselt 1000 milligrammi, kui ei ole tegemist väga kerge inimesega. Laste puhul tasub küsida kas apteekrilt või perearstilt seda sobivat annust. Tegelikult kui paratsetamoolist jääb väheks, võib sinna juurde võtta ka Ibuprofeeni. Et selliselt saab kodus kenasti oma valu vaigistatud.

Ruth Kastanje: 11:05 – 11:27]: Valuvaigistitega muidugi tasub alati vaadata sealt infolehelt, et kui mitme tunni tagant tohib võtta järgmise. Ja kui tarvitada mitmeid erinevaid vaheldumisis, siis tasuks ka karbi pealt lugeda, mis on toimeaine, et ei juhtuks niimoodi, et nendel erineva nimega valuvaigistitel on tegelikult kõigil üks toimeaine ja tegelikult me võtame seda ühte ja sama ainet seda päris tihti iga tunni tagant.

Dr. Ralf Raava: 11:28 – 11:43]: Just! Head infot selle kohta annab sinu kodukoha apteeker, annab pereõde ja annab perearsti infoliin 1220. Et sellistest kohtadest saab üle küsida ja muidugi ka infoleht, mis on ravimiga kaasas.

[Saatejuht: 11:44 – 12:06]: Olen ise ka kasutanud perearsti nõuande telefoni ja võin öelda, et alati olen väga meeldivat nõu saanud sealt ja on maha rahustatud ja on tegutsemisjuhised antud. Aga mis siis kodus peaks olema? Siin on meil laua peal erinevad haavarullid, et kas me saame neid vaadata ja natukene lahti selgitada?

Ruth Kastanje: 12:07 – 13:07]: Jah, kodus võiksid olla sellised elementaarsed sidumisvahendid. Vähemalt mingisugused näpuplaastrid, sidemerullid ja ka mõned puhtad tampoonid, mille saab haavale peale panna. Et apteegist saab alati küsida, seal on väga mitmesuguseid variante, isegi märksa rohkem kui haiglaski pakkuda on. Sellepärast, et apteekidel on erinevate tootjate omi erinevaks otstarbeks, et kindlasti apteekri käest küsida mingit sellist koduse esmaabi vahendeid. Selliste tampoonidega saab esmaselt väga kenasti ära katta mõne haava või ka seal marrastuse ja samuti sobivad nad sellises olukorras, kus meil tõesti on tegemist sügavama või suurema haavaga, et tõesti verd kõvasti jookseb, siis esimene tegevus ei pea olema mitte sellele haavala hakata õrnalt mingisugust lindikest ümber mässima ega ka kuskile žgutti panema. Kõige esimene elementaarne tegevus on see, et paneme siia otse haava peale mingisugused tampoonid ja surume käega kinni.

[Saatejuht: 13:08 – 13:09]: Aga kaua me hoiame seda niimoodi?

Ruth Kastanje: 13:10 – 13:30]: Tasakesi võime natukese aja pärast siia alla piiluda, et mis juhtunud on. Kas veritsus jäi seisma. Kui veritsus jääb sellega seisma, siis ei hakka seda ära tõmbama, tõmbame sideme peale. Kui veritsus ei jää kuidagi seisma, surume kõvemini, üsna julgesti. Võib suruda julgesti nii kaua kuni veri jääb pidama. Ja siis side paksult peale.

[Saatejuht: 13:31 – 13:33]: Ja siis võtame mingi sideme ja seome selle lihtsalt kinni?

[Ruth Kastanje: 13:34 – 14:19]: Et kui on nüüd sellised haavad, siis sobib selline veniv side. Haavade sidumiseks on see hea, ta tõmbab sedasi kõvasti peale ja jääb hästi püsima [saatejuht: tampoon all ja seome selle kõvasti kinni].

Et no vahel tekib inimestel hirmus kiusatus panna mõnele haavale žgutt peale kusagile. Et no seda peab oskama. Et päris žgkutt näeb välja selline. See on žgutt. Sellega saab kinni panna arteriaalse verejooksu. Kitlivööst ei saa žgutti. Mahlaauruti voolikust ka ei saa škutti. Mitte et neid ei oleks võimalik kõvasti peale tirida, on küll võimalik, aga nad on kitsad, nad on anatoomiliselt ebasobivad ja nendega võib tekitada vigastuse.

[Saatejuht: 14:20 – 14:21]: Et žgutt on ikkagi žgutt!

[Dr. Ralf Raava: 14:21–14:23]: Jah, standartne vahend, et temast oleks ka kasu.

[Ruth Kastanje 14:24 – 14:43]: Ta peab olema lai, ta peab olema päris, ta peab fikseerima kõvasti. Sellistest kodustest vahenditest žguttidega juhtub sageli see, et nad tekitavad vastupidi hoopis selle, et nad sulgevad veeni, aga nad ei tõmba kinni arterit ja tulemuseks on verepais selles haavaga jäsemes.

[Dr. Ralf Raava: 14:44 – 15:02]: Tegelikult igapäevaelus enamus haavasid ei vaja škutti. Need on ikkagi väga suured verejooksud, mis seda škutti vajavad. Lõviosa haavadest kindlasti ei vaja žgutti. Seetõttu me seda ka nii väga ei rõhuta, selle žguti enda kasutamist.

[Ruth Kastanje: 15:03 – 15:17]: Ka arteriaalse verejooksuga samamoodi esimene asi on see sama. Lihtsalt surve peab olema piisavalt tugev, et me surume selle verejooksu kinni ja siis ei ole sinna muid asju senikaua vaja kuni kiirabi appi jõuab.

[Dr. Ralf Raava: 15:18 – 15:32]: Et tegelikult Eestis meil kiirabi jõuab väga kiiresti kohale tsiviilolukorras, et see ei ole küsimus. Kiirabi saab selle üle hinnata ja senikaua katsuda tõesti avaldada survet ja sellega seda verejooksu peatada.

[Saatejuht: 15:33 – 15:38]: Kuidas ma hindan seda, kas kutsuda üldse kiirabi või mitte? Mismoodi, verejooksu tugevuse või mille järgi?

[Dr. Ralf Raava: 15:39 – 16:23]: Esimene moment on alati ise teha, nagu Rutt ütles väga kenasti, surve peale. See on mõlemal juhul, kas on vaja kiirabi ja EMO või ei ole vaja. Ja siis nüüd anda natukene aega. Hoia survet peal ja vaata, kas see verejooks peatub ja kui suur see haav on. Kui haava servad on ikkagi laiali ja nad ei puutu kokku, see tähendab seda, et haav ei parane ära, ja näiteks ta ei ole väga suur ülajäesemetel, patsient saab ise pöörduda traumapunkti. Kui see haav on nüüd väga suur ja põhjustab teadvushäiret patsiendil või kui ta on jala peal ja segab liikumist, no siis kutsuda kiirabi. Aga alguses ikkagi ise peatada see verejooks ja siis juba natukese aja pärast hinnata, et kas siin on vaja veel lisaabi.

[Saatejuht: 16:24 – 16:45]: Kui me nüüd räägime põletustest. Ka need võivad tekkida siin suvisel ajal grillides või mõndades muudes olukordades, siis kuidas põletushaava puhul käituda? Kas siin on ka mingid suhtumised muutunud näiteks? Kas on näiteks valearvamused inimestel, mis on juurdunud?

[Ruth Kastanje: 16:46 – 17:30]: No põletushaavaga on esmane see jahutamine ja puhtaks pesemine, aga mitte külma veega nagu vanasti soovitati, et kohe kraanist hästi külma vett. Pigem sellise toasooja, leige veega, sest põletushaav see on tegelikult ilma nahata pind, kui ta on haav. Ja sealtkaudu jahtub inimene väga kiiresti maha. Ta kaotab sealtkaudu vedelikku ja sealtkaudu sooja. Et seetõttu tuleks ta kõigepealt jahutada jaheda veega mitte külma veega ja seejärel katta ta puhtalt kinni. Et selliste väiksemate põletushaavade jaoks saab apteegist mitmeid neid põletusgeele, et esmaabiks sobivad need igasugusele põletushaavale.

[Saatejuht: 17:30 – 17:35]: Selline asi võiks siis olla kodus ka? Selline põletusgeel eksole?

[Ruth Kastanje: 17:36 – 17:51]: Jah, et apteegist küsida. Neid on erinevate tootjate omi, erinevas suuruses, palju siis keegi hindab, et tõenäosust on, et kodus midagi juhtub. Sobib kõigele altes päikesepõletusest kuni leegipõletuseni, kus on tõesti suured põletushaavad,

[Saatejuht: 17: 51 – 18:01]: Et ta on universaalne ka päikesepõletuse puhul, et ta leevendab. Ka päikesepõletuse puhul aitab see, et natukene seda leiget vett peale panna.

[Ruth Kastanje: 18:02 – 18:12]: Päikesepõletus on esimese astme põletus. Seal on nahk turses, ärritunud, punane. Samamoodi need vedelikupõhised geelid aitavad hästi.

[Saatejuht: 18:13 – 18:14]: Aga kui juba palavik lisandub?

[Ruth Kastanje: 18:14 – 18:28]: Päikesepõletusega ikkagi piisavalt vedelikku tarvitada, nagu ikka palavikuhaigel ja võib samuti võtta palaviku alandajat, valuvaigistit. Need samad, Ibuprofeen, Paratsetamool tulevad siin ka mängu.

[Dr. Ralf Raava: 18:29 – 19:00]: No kui palavikust rääkida eksole, siis küsimus on see, et on kuuma ilmaga tekkinud kuuma kurnatus või päikesepiste. Siis et olla jahedas ruumis, juua jahedamat vett, et taastuda. Aga kui me räägime palavikust põletusvigastuse järgselt, siis on küsimus see, et kui see tekib nüüd mõni päev peale põletust, et kas siis põletuspiirkonda on läinud või tekkinud seal põletik. Sellisel juhul peaks pöörduma ikkagi EMO-sse või perearsti poole.

[Saatejuht: 19:00 – 19:06]: Öelge oma kogemusest lähtuvalt kui teadlikud inimesed ikkagi on erinevates olukordades?

[Dr. Ralf Raava:19:07 – 20:14]: See väga sõltub. Ühiskonnas on inimesed erinevad. Ampluaa on lai ja me näeme erinevaid äärmusi. On inimesi, kes lükkavad abi saamist edasi ja lasevad haigusel süveneda [saatejuht: Kanantavad vapralt, ilmaasjata suisa!] Aga haigus süveneb tegelikult ning hiljem on seda raskem käsitleda. Aga on kindlasti ka väga palju inimesi, kellel puuduvad teadmised ja oskused end ise aidata ja seetõttu väga kergekäeliselt pöörduvad kiirabi või EMO poole, koormates sellega süsteemi. See tuleb sellest, et endal need teadmised puuduvad ja oskused ning ettevalmistus. Ja loomulikult oma tervise ja oma lähedaste tervise pärast inimene muretseb ja temal on oluline abi saada, aga oleks hea eksole kui inimene tunneb ära, et kust ta kõige paremat abi saab. Kergemate asjadega saab kõige paremat abi ikkagi perearstilt, apteekrilt ja infoliinidelt – sa ei pea ootama EMOs järjekorras. Ja need inimesed on spetsialiseerunud, EMO ja kiirabi jäävad ikkagi siis kui on eluohtlik seisund.

[Ruth Kastanje: 20:15 – 20:43]: No isegi siis kui see seisnud tõesti nõuab kiirabi, siis esmaabi oskused on igal juhul vajalikud, sellepärast, et alustada saab ju kohe ja ei pea selle kiirabi saabumiseni ootama ja vaatama, kuidas veri jookseb. See tuleks ikkagi ise ära teha ja samuti igasuguste kemikaalide põletustega. See tuleks koheselt maha pesta nahalt või silmast või kuhu iganes ta sattus, aga mitte oodata selleks ajaks kui kiirabi kohale jõuab on see põletus juba märksa sügavamaks läinud vahepeal.

[Saatejuht: 20:44 – 20:51]: Mainisid kemikaale ja mürgistusi, mis siin põhilised ohukohad on?

[Ruth Kastanje: 20:52 – 22:02]: Ohukohad, mis põhiliselt juhtuvad on igasugune olmekeemia, mis meil kodudes on, sest seda on kõige rohkem. Seda aetakse segamine, valatakse valesse nõusse, see lihtsalt pritsib, selle saavad kätte lapsed. Igasuguste selliste kemikaalikokkupuudetega või ära söödud potilillede, seente ja muude selliste asjadega – esmane asi võiks olla mürgistusteabe infoliin 16662. See on see koht, kust saab infot, kas see kontakt mingisuguse ainega oli üldse ohtlik ja kui oli ohtlik, siis mida nüüd peaks tegema. Mismoodi kohe anda kõigepealt endale esmaabi ja siis kas on ise vaja minna EMOsse või pole üldse vaja minna, äkki on vaja kiirabi kutsuda, et selle info saab sealt kohe kätte. Ja kui juba küsida mürgistuste infoliinilt nõu, mida saab kodus teha ja kas on vaja kuhugi pöörduda, siis väga sageli võib saada sealt ka sellise nõuande, et oleks vaja manustada aktiivsütt kannatanule ja sellisel juhul oleks kindlasti ka oluline, et süsi oleks kodus olemas, et seda ei peaks kusagilt apteegist tooma sõitma. Nii, et see võiks olla ka nende esmaabivahendite hulgas, mille me varume juba endale eelnevalt koju.

[Saatejuht: 22:02 – 22:13]: Selle peame ka üle kordama, et paraku ikkagi lihtsamate muredega võib see aeg osutuda päris pikaks, mis tuleb oodata EMO ootesaalis.

[Ralf Raava: 22:14 – 23:08]: Jah, inimesed on ära tundnud, kust saab väga kvaliteetset ja head abi, aga paraku on ressurss piiratud ja siis me peame ikkagi valima need patsiendid enne välja, kes vajavad kiiret sekkumist ja kelle seisund halveneb kui me kohe ei tegutse. Ja senikaua ootavad need siis, kes saavad oodata. Tegelikult võib nii ka öelda, et kui sa EMOs saad oodata, kui sinu ooteaeg on 4 tundi, siis sa oled õnnelik, sest järelikult ei ole sul ohtlikku seisundit ja vähemalt sinu tervise poolest on asi hea. Tipptunnil eks see pudelikael tekib ja ootajärjekorrad venivad. Ega me meelega ega pahatahtlikult kedagi ei jäta ootama, meie huvi on ka ikka ja alati töö võimalikult kiiresti ära teha ja et näha, et meie uksetagune on puhas, et seal keegi ei pea ootama, aga jah, paraku lihtsamate ja kergemate seisundite puhul inimesed jäävad ikka ootele.

[Saatejuht: 23:09 – 23:20]: Sest ega patsiendid sageli ei kujutagi ette, et kui ühel pool ootesaali lihtsalt istutakse, siis teisel pool käib võitlus elu eest ja kus on kiirabid rivis võib-olla tipptunnil tulevad inimesed infarktide ja insultidega.

[Dr. Ralf Raava: 23:21 – 23:38]: Just nii, seda nad ei näe jah. Jälle siin rõhutan seda perearsti kasulikkust. Perearstiga saad sa ühendust telefoni kaudu, sa saad võib-olla lahenduse telefoni kaudud või vastuvõtu aja saad sa broneerida õigel kellaajal, et ei ole sellist ootamise momenti.

[Ruth Kastanje: 23:39 – 24:01]: Jah, me sageli saame küll aru nendest inimestest, kes tunnevad end seal koridori peal väga halvasti, võib-olla on tegu vanainimesega, kes üldse ei jaksa seal niimoodi tunde istuda, et temal oleks kindlasti mugavam kui ta saaks selle arsti aja broneerida endale ette, mitte tulla siis sinna EMO-sse ja jääda ootama kuni teised kiiremad haiged saavad eest ära ja siis jõuab tema kunagi kui jõuab.

[Dr. Ralf Raava: 24:02 – 24:20]: Aga seal ooteaja juures, seal ei tasu karta, et nüüd kellegi seisund võib halveneda selle tõttu, et no selle jaoks see triaaž meil ongi ja sellepärast mõned ootavadki, et need kes vajavad kohest sekkumist, saavad selle kohese sekkumise, et sellist momenti me ka ei lase, et nüüd keegi ootab nii kaua, et tema seisund halveneks.

[Saatejuht: 24:21 – 24:26]: Räägime korraks selle triaaži ka läbi. Kõik ei pruugi teada, mida tähendab üldse triaaž.

[Dr. Ralf Raava: 24:26 – 25:37]: No triaaž on… saavad kõik patsiendid, kes EMO-sse pöörduvad. Ja sealt siis triaažiõde, kes on väga kogenud õde, hindab patsiendi seisundit, et ta vaatab üle kõik patsiendi elulised näitajad, et teeb kindlaks, et ta ei ole parasjagu eluohtlikus seisundis ja võtab tema põhilised kaebused. Ja nende kombinatsioonist määrab ta triaaži kategooria. Sinine kategooria tähendab seda, et patsient tegelikult ei vaja erakorralist abi. Roheline tähendab seda, et ta seda vajab, aga tema seisund on nii kerge, et ta saab oodata kuni kuus tundi. Kollane tähendab seda, et ta vajab abi juba kiiremini, seal tihti on see valukomponent juures ja oranž ja punane, oranž juba 15-minuti juures vajab arstiabi, et ta on potentsiaalselt eluohtlikus seisundis ja punane näitab, et patsient on juba sel hetkel eluohtlikus seisundis ja tema näeb arsti koheselt EMO-sse saabudes ja siin ei ole vahet, kas ta tuleb kiirabiga või ise. Triaaž on üks ühele nii kiirabi patsiendile kui isepöördujale. Kiirabi tegelikult ei anna siin seda vahet kui kiiresti saab patsient käsitlust EMOs.

[Saatejuht: 25:38 – 25: 45]: Öelge oma praktikale tuginedes, millises kategoorias patsiendid tavaliselt seal ootesaalis on?

[Ruth Kastanje: 25:46 – 26:13]: No ootesaali satuvad ikkagi need inimesed, kes on rohelise triaažikategooriaga. Tõesti väga harva kui seal ülejäänud tsoonide ülekoormuse tõttu pannakse mõni kollane kategooria, aga tema ei pea kartma ka seda, et äkki me ei tea, et tema ka seal on, et ta on kabinetis nähtav selles ootenimekirjas juba teise värviga. Ta on teisiti tähistatud ja ta torkab kohe silma, et oota seal on keegi, kellega on kiire.

[Saatejuht: 26:13 – 26:22]: Nii, et rohelise kategooria patsiendid ikkagi saaksid nende vahenditega päris palju kodus ikkagi ära teha, et teada neid põhitõdesid.’

[Ruth Kastanje: 26:23 – 26:49]: Juba kasvõi seda, et neil endal oleks kergem. Tal on kergem see periood kui ta EMOsse tuleb ja tal on kergem seal istuda, sest ta on pannud endale juba külmakoti sellele põrutada saanud kohale, ta on pannud sinna mingi toetava sideme ümber, võib-olla võtnud kodus oma valuvaigistid ka sisse ja saab neid muidugi ka triaažiõe käest, aga sellisel juhul läheb muidugi see toimimine…võtab natukene aega jälle. Ükski ravim ei hakka ju kohe toimima.

[Saatejuht: 26:50 – 26:53]: See külmakott peaks nüüd olema külmkapis inimesel või?

[Ruth Kastanje: 26:54 – 27:07]: Ei, see on isekülmenev. Siin sees on selline külmageeli padi ja kui see sellise järsu löögiga katki lüüa, siis see hakkab reageerima selle pulbirga, mis seal sees on ja kogu see asi läheb külmaks.

[Dr.Ralf Raava: 27.08 – 27:16]: Seda saab siis võtta kaasa väljasõidule, matkale – et seda ei pea hoidma külmkapis. See on hea kaasaskantav vahend.

[Saatejuht: 27:17 – 27:19]: See on nagu kõige moodsam variant? Minul on endal midagi, mis mul on külmkapis.

[Ruth Kastanje: 27:20 – 27:23]: Jah, seda võib hoida ükskõik kus kohas.

[Dr.Ralf Raava: 27:24 – 27:43]: No kodus muidugi sobibki see, mis on külmkapis, kuid kui kuhugi välja minna, kus võib juhtuda õnnetusi, kindlasti suveperioodil mis on, on spordivõistlused, kus esineb vigastusi, et siis spordivõistlusele minnes võtta kaasa plaastreid, külmakott ja sidet.

[Ruth Kastanje: 27:44 – 28:08]: No sobib ka see variant, et spreina lasta seda külma peale. Vahe on see, et spreid saab uuendada iga natukese aja tagant, külmakott kui ta lõpuks üle soojeneb, siis ta ongi soe ja kui me tahame teda uuesti külmaks saada, siis ei ole temaga enam muud teha kui külmkappi pista. Mõlemad variandid toimivad põrutusele väga hästi.

[Saatejuht: 28:09–28:10]: Ja mis me pintsettidega saame teha? Need on meil ka siin laua peal.

[Ruth Kastanje: 28:11 – 28:12]: Aga hooaeg on alanud, puugid on väljas.

[Saatejuht: 28:13 – 28:30]: See on oluline teema, mida me peaksime käsitlema. Tegelikult inimesed satuvad ju paanikasse ka puugiga ja tulevad sageli EMOsse. Kuidas see ideaalne käsitlus peaks siis olema kui ma olen avastanud endal või oma lapsel puugi kusagil?

[Dr. Ralf Raava: 28:31 – 29:16]: No see puuk tuleks esimesel võimalusel ise välja tõmmata. Puukborrelioos nüüd haigusena, mis on puukide poolt edasi kantav ja mida inimesed kardavad, et selle edasikandumine inimesele sõltub otseselt ajast. Mida kauem see puuk peal on, seda suurem see tõenäosus on. Ja tulla seda puuki eemaldama EMOsse annab selle lisaviivituse ja tõstab seda riski. Õnneks puukborrelioos nõuab ikkagi tunde, et kanduda puugilt inimesele, et selles osas on seda ka hea ise eemaldada ega pea seda liigselt kartma. Puukensefaliit nakkub kohe hammustades, aga selle vastu on õnneks olemas meil ka efektiivne vaktsioon. Puugi puhul seda esimesel võimalusel välja tõmmata. See on kõige parem ravi.

[Saatejuht: 29:17 – 29:19]: Kas sellise suurusega pintsetid on nüüd ideaalsed? Mul endal on poole väiksemad, aga nad võiksid olla väiksemad?

[Ruth Kastanje: 29:20 – 30:06]: Nad võiksid olla natukene väiksemad, aga sellistega saab ka ja on apteegis saadaval ka sellised spetsiaalsed vedruga puugi eemaldajad. Tõmbab kenasti puugi välja. Oluline on just, et me ei võta kinni puugi tagumikust ja ei hakka teda sealt tõmbama, sest siis ta läheb pooleks.

[Saatejuht:] Saab seda taktikat siin ka näidata, et vaatame, kuidas on see õige tõmbamine?

No kui me võtma selle koti nurga näiteks siin on väga suur puuk nii et pea on sellel kohal. Me võtame sellelt puugilt võimalikult pea lähedalt kinni, natukene keerame, et ta kruviks ennast lahti ja siis kõiks järsu liigutusega puuk välja.

[Saatejuht: 30:07 – 30:11]: Ja kui nüüd juhtub, et jääb ikkagi see osa sinna sisse, mis siis saab?

[Ruth Kastanje: 31:12–31:13]: See tuleb sealt mõne päeva jooksul ise välja.

[Dr. Ralf Raava 31:14 – 30:28]: Ja saab ikkagi ka ise eemaldada, võib ju teda kaks korda ka välja tõmmata. Kindlasti mitte midagi peale panna, võid või hapukoort. Kindlasti teda mitte toita millegagi. Ikkagi välja tõmmata see puuk.

[Saatejuht: 30:28 – 30:32]: See on ka üks vana arusaam vanast ajast, et paneme võid, keerame võiga koos jne..?

[Ruth Kastanje 30:33 – 30:44]: Jah, sellega ta võis lahti lasta, aga see tähendab ka seda, et puugil hakkab paha ja ta oksendab kõik need haiguse tekitajad sinna hammustuse kohta. Tõstab riski.

[Saatejuht: 30:45 – 30:47]: EMOsse pöördumist te puugi puhul ei soosi?

[Dr. Ralf Raava 30: 48 – 30:55]: No ei peaks olema ja üldiselt sellist momenti ei peaks olema. Inimene peaks selle üldiselt ikka ise kodus välja saama.

[Ruth Kastanje 30:56 – 31:13]: Kas ise või keegi aitab kusagilt raskema koha pealt. Et see on täiesti kodus tehtav tegevus. Puugi puhul tasub EMOsse pööruda siis kui puugi hammustusest on juba mõni aeg mööda läinud ja on tekkinud mingisugused sümptomid: kõrge palavik, peavalu, punetus…

[Dr. Ralf Raava: 31:14 – 31:29]: Tegelikult punetusega saab ka perearsti käest kenasti abi. Kui puugi hammustuse kohale tekib selline punetav laik, siis perearst on ka arst, kelle käest saab seda käsitlust väga efektiivselt.

[Saatejuht: 31:30 – 31:34]: Suvel tekivad ka igasugused ootamatud allergilised reaktsioonid. Kuidas siis käituda?

[Ruth Kastanje: 31:35 – 32:06]: No selliste lihtsamate allergiate puhul, et tekkis kusagil lööve või hakkas hirmsasti sügelema, et selles osas saab apteegi käsimüügist ka mitmesuguseid allergia tablette. Et sealt võib kohe küsida soovitust. No hakkab kiire siis kui tekib selline suur ulatuslik turse. Et läheb kael turse, nägu turse, huuled turse, võib-olla keel on selline imelik ja paks, nagu ei tahaks suhu ära mahtuda, et see on küll üks neid asju millega peaks sattuma EMOsse.

[Dr. Ralf Raava: 32:07 – 32:27]: Need on tõenäoliselt sellisel juhul, et kiirabi kutsuda, sest need sümptomid võivad kiiresti süveneda ja patsient võib vajada ka enne EMOsse jõudmist teel kiirabis juba kriitilist käsitlust… Jah, hingamisraskus, ulatuslik turse, sealjuures oksendamine ja kõhulahtisus, et selline kombinatsioon.

[Saatejuht: 32:28 – 32:30]: Mesilaste ja herilaste nõelamised. Kuidas siis käituda?

[Ruth Kastanje: 32:31 – 33:17]: No mesilased, erilased – nende puhul kõige suurem probleem on allergiline reaktsioon. Et selleks peaks neid ikkagi olema sada tükki, et sealt see mürk hakkaks inimesele nii kõvast mõjuma, küll aga paljud inimesed on nende vastu lihtsalt allergilised. Ja siit tuleb see sama, mis muude allergiatega. Kui ta ajab ikkagi sedasi ülakeha ja kaela tursesse ja tekitab hingamisraskusi, siis kuulub ta kiirabiga haiglasse, aga kui sinna tekib lihtsalt suur punane turse, siis selline patsient kuulub perearstile. Alustuseks saab kodus panna külma peale, allergia salvi peale ja kui see ei aita, siis perearst.

[Saatejuht: 37:18 – 33:26]: Millised olukorrad võivad veel tulla ette, mida me ei ole siin arutanud? Kas oskate veel midagi lisada?

[Dr. Ralf Raava: 33:27 – 34:32]: Kui vaadata patsientide pöördumise sageduse poolest, et siis väga sagedased on ka kõhuvalud. Et nüüd kõhuvalu puhul kui eelneb juba oksendamine, kõhulahtisus, see viitab viiruslikule nakkusele, siis mitte EMOsse pööruda. See on väga ebameeldiv, aga möödub ka väga ruttu. Kui on nüüd aga kõhuvalu ja sellist sagedast oksendamist ja kõhulahtisust koos ei ole, eriti kui see kõhuvalu on kindlas piirkonnas kõhus, et nagu kogu kõht ei valuta, vaid pigem nagu konkreetne koht kõhus valutab ja on kõrge palavik ja see kõhuvalu on püsiv mõne tunni jooksul, siis ikkagi kaaluda EMOsse pöördumist tõepoolest. Need on need tunnused, mis viitavad, et selle kõhuvalu taga võib olla mingi elundi põletik seal kõhus. Et kõrge palavik, lokaliseerunud kõhuvalu ja selline vähene kõhulahtisus ja oksendamine, mis on nagu suurem viirusliku nakkuse puhul.

[Ruth Kastanje: 34:33 – 35:09]: Tulevad muidugi suvel igasugused sellised veeõnnetused. Et selge on see, et kui keegi upub ära konkreetselt, siis talle kutsutakse kohe ja sinna samasse kiirabi, aga ka lastega on ikkagi neid õnnetusi, kus ta tõmbab vett sisse, köhib ja läkastab natukene, aga paha hakkab tal alles kodus. Et see võib olla nii lapse kui täiskasvanuga, et siis ka sellisel juhul kui tal peale seda episoodi õhtul tekib alles mingisugune hingamisraskus, et ka need on sellised inimesed, kes peaksid jõudma kiirabiga haiglasse.

[Saatejuht: 35:10 – 35:12]: Kas loeme sõnad peale ka elektritõukekatega sõitjatele?

[Dr. Ralf Raava: 35:13 – 35:52]: Jah, no ikkagi seal kasutada turvavarustust, ennekõike kiiver eksole pea kaitsmiseks. Elektritõukerattal on need kiirused ikkagi suured, jõud on suured ja see inimene, kes seda juhib on kaitseta, võrreldes näiteks mootorsõiduki juhiga, kes juhib autot või mootorratast, et seetõttu on need vigastused sagedased ja kui nad juhtuvad, võivad need olla väga rasked ja tõsised. Siin kindlasti ennekõike ohutu liiklemine, see on nagu number 1 ja sealjuures siis ka kui peaks juhtuma kõige õudsem õnnetus, peaks olema see kiiver, mis pead kaitseb.

[Saatejuht: 35:53 – 35:54]: Mis viitab raskele peapõrutusele?

[Dr. Ralf Raava: 35:55 – 36:47]: Peavalu, oksendamine (korduv), teadvusehäire. Sellised sümptomid. Nende puhul pöörduda EMOsse. Kui on kergem peavalu või peatrauma, see on normaalne, pea saigi viga, aga kui muid ohusümptomeid, nagu korduvoksendamine, teadvushäire ei esine ja see valu ei ole väga tugev, et siis tegelikult ei pea pöörduma EMOsse. Ega me aju kuidagi haiglas ka ei ravi, et sellessuhtes, mida me EMOs saame pakkuda on see, et me teeme kompuutertomograafia. Aga seal on ka omad riskid. Meil EMOs ei ole nagu palju juurde pakkuda. See patsient vajab EMO poolset abi kui peale peatraumat on sellised tõsised eluohtlikud sümptomid. Niisama ei pea tulema ette näitama.

[Ruth Kastanje: 36:48 – 37:10]: Muidugi ta vajab 24 tunni jooksul sellist hoolikamat jälgimist, et see inimene jää kuskile üksi ja et tal on keegi adekvaatne lähedane, kes hoiab tal silma peal juhuks kui temaga tõesti hakkab midagi toimuma ja ta algselt peale traumat oli selge mõistusega ja eriti midagi ei kaevanud, aga tal hakkab alles hiljem paha. Sellele peaks muidugi reageerima kui midagi seisundis muutub.

[Dr. Ralf Raava: 37:11 – 37:20]: Just! Esimesed kaks päeva rahurežiim, selline režiim, et sa oled jälgitud. See on kõige parem abi peale peatraumat.

[Saatejuht: 37: 21 – 37:45]: Küsin veel varvaste kohta, see on paljudel murekohaks – lüüakse varbaid ära ja tuntakse, et nüüd on varbaluu murd, et kuidas siis käituda. Jälle taaskord see sama armas külmakott alustuseks, mis lahendab olukorra alustuseks. Mida siis teha või jälgida või kas üldse varbatraumaga tasub pöörduda EMOsse?

[Dr. Ralf Raava: 37:46 – 39:26]: Kui seal on ulatuslik haav, kus servad on laiali ja vajab õmblemist või kui on suure varba deformatsioon või tugev turse ja valu, et sellistel puhkudel me sekkume ja asetame kipslahase, aga ülejäänud varbad peale suure varba, isegi kui seal murd on, siis me kipsi sinna ei aseta. Selle kipslahase ebamugavused ei kaalu üle seda kasu. Isegi kui varbaluu on murdunud, siis selle raviks on kõva tallaga jalats, koormus maha kuu või paari jooksul. Tegelikult EMOs röntgeni tegemine selle varbaluu murru käsitlust ei muuda. Valuravi, külm ja kõva tallaga jalats on see lahendus. Ja kui me tõesti võib-olla oleme siin väga põhjalikult kõiki teemasid katnud, siis kui vaadata sagedasemaid kaebusi, millega inimesed pöörduvad, näiteks rindkere valu kõhuvalu ja traumade kõrval, et siis rindkere valu on ka tihti see, kus pöörduda meditsiinispetsialisti poole. Et on tööajal perearst, kelle käest nõu küsida, eriti kui see on pikemalt kestnud või kui ta on ikkagi tugevalt või ägedalt tekkinud, siis ikkagi kiirabi või EMO, kus ikkagi üle vaadat, mis selle rindkere valu taga on. Rindkere valu taga võivad tegelikult olla ohtlikud põhjused, eriti kui ta on suruv, pigistav, ängistav või on ta oma loomult väga tugev. Siis tõepoolest EMO ja kiirabi on need, kes selgitavad heal juhul välja, et seal taga ei ole midagi ohtlikku või kui on tõesti mingi ohtlik haigestumine seal taga, siis pakkuda kiiret, efektiivset abi.

[Ruth Kastanje: 39:27 – 39:40]: Jah, sellise tugeva rindkere valuga, eriti veel, mis kiirgab kusagile, kas õlga või kaela või annab mujal ka tunda, sellega ei maksa istuda ise rooli ja hakata EMO poole sõitma. Need on tõesti need haiged, kes vajavad kiirabi.

[Saatejuht: 39:41 – lõpp]: Aitäh teile tulemast Regionaalhaigla “Tervisepooltundi” ja püsime terved! Loodetavasti nendest nõuannetest on kasu. Soetage endale erinevaid esmaabivahendeid koju ja kuulake taaskord jägmist “Tervisepooltundi.”