Doktor Olav Tammik: maovähi üks suur põhjus peitub meie toitumises

Enamike kasvajate haigestumissagedus tõuseb pärast viiekümnendat eluaastat, kuid kahjuks näitab statistika, et alates 1995. aastast haigestub mao-, kopsu-, soole-, rinna- või emakakaelavähki aina rohkem noori inimesi. Tervisepooltunni saates räägib doktor Olav Tammik, miks on kasvanud maovähki haigestumine, kuidas seda tuvastatakse ja ravitakse ning mil moel ennetada maovähki haigestumist.

„10 protsendil juhtumistest on kasvaja tingitud pärilikest põhjustest ehk kui teie lähisugulaste seas on vähki haigestunuid, on ka teil kõrgem risk haigestuda, kaugemate sugulaste puhul väiksem. Aga me suudame neid riske selekteerida ning suunata ohus inimesed uuringutele vähi varaseks avastamiseks. Lisaks geneetikale mängivad suurt rolli ülekaal, ületöödeldud poolfabrikaatide ja kiirtoidu liigne tarbimine ning keskkonnamõjud,” selgitab doktor Tammik. „Kahjuks väga täpselt me nende teiste faktorite kohta ei tea. Patsiendid tahavad küll alati teada, miks neil vähk tekkida, aga kui me geneetikat ei suuda tõestada, siis muudel juhtudel ei saa enamasti tagantjärele täpselt öelda, miks muutusid rakud vähkkasvajaks.”

Ta meenutab üht Hippokratese lauset, et kõik, mis suust sisse läheb, on haiguste ema ehk haigused tulevad suu kaudu. Maovähi kõige olulisemaks riskiteguriks peetakse tavalist keedusoola, millega liialdamine ei ole maole sugugi hea. Siia kuuluvad näiteks soolatud ja äädikaga marineeritud toidud, samuti suitsutatud toidud, millel on peal must orgaaniline söekiht. „Mõnel grilliõhtul, jaanipäeval või jõuluõhtul toiduga liialdamine midagi püsivat ei põhjusta, aga ohuks on püsiva harjumusena aastakümneid ühekülgse, liialt soolatud, marineeritud või suitsutatud toidu tarbimine. Toitumine on ju tegelikult harjumus, mis kujuneb välja kodus – nii kuidas vanemad söövad, hakkavad toituma ka lapsed.”

Lisaks maole on soola tarbimise vähendamine hea ka vererõhule. „Maos on soolhape, millega toitu töödeldakse, et see toitainete omandamiseks ette valmistada. Kui soola on maos liialt, tekib krooniline maolimaskesta põletik, limaskest kõhetub põletiku tagajärjel ja ühel hetkel võib tulemuseks olla vähk,” selgitab doktor. „Seega pool ennetusest on ikkagi toit: tervislik toitumine ja tervislikud eluviisid on kõige alus. Toidud peaksid võimalusel olema tehtud värskelt, mitte liialt külmutatud, liialt säilitatud ja liialt töödeldud. Kõige maovaenulikum on selline töötlus, mille tagajärjel säilivad toidud mitmeid kuid ja aastaid.”

Üheks riskiteguriks on ka suitsetamine. Uuringute järgi suurendab kolmekümne sigareti suitsetamine ööpäevas maovähki haigestumise riski viis korda. Ehk kui inimene suitsetab, hakkab tema magu automaatselt uitnärvi ärritusest tööle ja tühjalt seedima – seetõttu on suitsetajatele tüüpiline krooniline gastriit ja krooniline põletik, mis võib tingida maovähi tekke.

Maovähil puuduvad spetsiifilised varajased tundemärgid

„Kahjuks on maovähi puhul nii, et kui inimesel on tugevad sümptomid, on kasvaja juba kaugele levinud,” nendib Tammik. „Siiski võime tuua välja varase kasvaja avastamisele viitavad minimaalsed sümptomid ehk nähud, mis tavaliselt on seotud söömise, söögi või seedehäiretega. See sõltub muidugi inimese tundlikkusest, aga kui näiteks pärast söömist on püsivalt ülakõhus raskustunne juba mitmeid nädalaid, võiks pöörduda oma perearsti poole.”

Kolmandikel maovähihaigetest on langenud hemoglobiin ehk punaste vererakkude arv. „Rauavaegust ehk aneemiat on vereanalüüsiga lihtne tuvastada. Ja kui juba aneemia on analüüsist näha, saab arst hakata otsima põhjust. Kui inimesel pole mingist toitumisalast ega muud haigust, on kahjuks sageli põhjuseks just kasvaja,” räägib doktor Tammik. Seega tuleb olla oma tervise osas tähelepanelik ning oluline on alates 40. eluaastast käia iga umbes kolme aasta tagant perearstil juures rutiinses kontrollis.

Varase maovähi puhul terveneb 95% patsientidest

„Kõige olulisem on, et kasvaja avastataks võimalikult vara, sest siis saab ravida lihtsalt ja efektiivselt. Kui aga kasvaja on juba kaugele arenenud, on ravi täiesti teistsugune ja ka paranemislootus oluliselt madalam. Varase maovähi puhul saab 95% patsientidest terveks, samal ajal kui levinud kasvaja puhul on viie aasta pärast elus vaid viis protsenti patsientidest. Seega käärid on väga suured,” selgitab doktor Tammik. Ta toob varajase ravi puhul näiteks, et esimeses staadiumis saab pindmist kasvajat eemaldada juba limaskestauuringu ehk rahvasuus tuntud mõõganeelamise käigus.

Kriitilise tähtsusega on maovähi kirurgilise ravi kvaliteet, millest sõltub samuti haige tervenemine. Eestis väljaõppinud meeskond ning kompetents selles osas täiesti olemas – Põhja-Eesti patsientidel on võimalus ravi saada Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogiakeskuses ja Lõuna-Eesti patsientidel Tartu Ülikooli Kliinikumi onkokirurgiaosakonnas. „Meie ravitulemused maovähi osas on üle Euroopa Liidu keskmise,” kiidab doktor Tammik. „Miinuseks on aga see, et haiguse avastamine toimub liiga sageli liiga hilja.”

Kuidas näeb välja elu pärast operatsiooni?

Doktor Tammik möönab, et kõik vähiravist paranenud patsiendid, kes tulevad aastate pärast kontrolli, teevad arstidele suurt rõõmu. „Kui õnnestub haige terveks ravida kasvajast, siis igal juhul teeb see head meelt, kui teda aastate pärast taas tervena kohata. Onkokirurgias paraku ju me näemegi tulemust alles aastate pärast. Kui inimene on äsja opereeritud ja läheb koju, ei tähenda kahjuks veel tervenemist, vaid sageli saab ta edasi süsteemset ravi ja vahel ka kiiritust. Vähiravi kvaliteeti ja tulemust näitab see, kui inimene on viie aasta pärast veel olemas.”

Maokasvaja operatsioonid on väga erinevad: mõnel juhul eemaldatakse kaks kolmandikku, teisel juhul pool magu, aga vahel on vajadus eemaldada kogu magu ja ka ümbritsevaid organeid. Mao täieliku eemaldamise järgselt vaevavad inimesi sageli refluksid ja puudulik toiduainete imendumine ning nad vajavad vitamiini B12 manustamist. „Tegelikult vajavad kõik maooperatsioonijärgsed patsiendid korralikku toitumise jälgimist: et nende toit oleks kvaliteetne ja sisaldaks minimaalselt töödeldud toitu. Pigem tarbida küpsetatud ja keedetud kui praetud sööki,” annab doktor Tammik nõu. „Aga muul juhul elavad nad tavalist elu – jaanipäeval grillivad ja jõulude ajal sõidavad saaniga. Vähihaige, keda on ravitud, ei peaks oma haigust kaasas kandma, vaid sellest lahti laskma. Vahel jääb mõni puudujääk, mida kompenseeritakse ravimite või toitumisega, aga see ei takista elada tavalist aktiivset elu.”