Platseeboefekt valu vastu on peidetud just sinna ajusügavusse

Platseeboefekt väga reaalne nähtus, mille teadlased seostasid spetsiifiliste aju närviringlustega. Foto: Unsplash

Platseeboefekt pakub ahvatlevat võimalust leevendada valu ilma ravimite või operatsioonideta, tuginedes suuresti ootustele, et valu kaob.

Nii tabamatu ja käegakatsumatu kui see ka ei tundu, on platseeboefekt väga reaalne nähtus, mille teadlased on nüüd hiirte peal tehtud katsetes seostanud spetsiifiliste aju närviringlustega.

Chong Cheni, anesteesioloogi Põhja-Carolina Ülikoolis Chapel Hillis, juhitud uurimisrühm avastas protsessi käigus ka, et üks ajutüve osa, mida varem ei peetud valu töötlemises osalevaks, tegelikult on siiki seotud valuprotsessidega.

Teadlased on aastaid otsinud platseeboefekti bioloogilist alust ajus – keeruline ülesanne, kuna inimese reaktsioon platseebole on seotud ka psühholoogiaga ja tõenäoliselt mõjutatud varasematest kogemustest, mis võivad tingida teatud ootusi.

Ootused, kas ravi või operatsioon toimib ja leevendab valu, mängivad samuti platseeboefektis suurt rolli, millel on palju pistmist arstide autoriteediga.

Aju kuvamisuuringud on näidanud teatud ajuomadusi, mis võivad muuta inimesed platseeboefekti suhtes vastuvõtlikumaks, sealhulgas erinevused eesmises tsingulaarses ajukoores (anterior cingulate cortex), selle ees paiknevast prefrontaalsest piirkonnast ja allpool asuvast ajutüvest.

Need piirkondlikud muutused, mida saab aju skaneeringutel tuvastada, võivad olla kasulikud ennustamaks, kes võiksid platseebo suhtes tugevalt reageerida ja kuidas see võib kliinilisi katseid mõjutada. Kuid platseeboefekti tekkimise ja kaasatud ajurakkude mõistmiseks peame kaevuma sügavamale.

Chen ja tema kolleegid uurisid hiirtel valu leevendamisel osalevaid närviprotsesside ahelaid, pannes neid ootama, et kaheosalisest kambrist üht poolt hoitakse mugavalt jahedana, samas kui teine pool kuumutati 48 °C-ni.

Kuigi nende füsioloogilised mõjud võivad olla muutlikud ja ebajärjekindlad, võib platseebo-ravi näiliselt vähendada patsientide ebamugavust või valu, isegi kui nad mõistavad, et see on näiline.

See on toonud kaasa vastuolulise idee, et platseebot võiks avalikult patsientidele valu leevendamiseks anda, vältides inimeste petmise eetilisi dilemmasid, samal ajal tekitades analgeetilise efekti miljonitele kroonilist valu kannatavatele inimestele kogu maailmas.

Kuid platseebo valu leevendav toime tekib lihtsalt meditsiinilise rituaali järgimise kaudu, olenemata sellest, kas pill või vedelik on päris või võlts. See raskendab kliinilisi katseid, muutes teadlastel raskemaks uue ravimi tõhususe kindlaksmääramise valu leevendamisel.

Pole ime, et teadlased soovivad paremini mõista platseeboefekti ja valu mehhanisme, mis ulatuvad kaugemale aju üldpiirkondade üna pealiskaudsest mõistmisest.

Oma loomkatsetes näitasid Chen ja tema kolleegid, et pärast mõnepäevast tingimist veetsid hiired rohkem aega, olles nüüd samuti kuumutatud 48 °C temperatuurini, varasemast jahedamas.

Katseloomad näitasid ka vähem valu leevendamise käitumist, näiteks tagajalgadele tõusmist ja jalgade lakkumist, mis viitab sellele, et nad suutsid kõrgemat temperatuuri taluda, kuna platseeboefekt oli käivitunud.

Selleks, et näha, millised närviprotsesside ahelad olid temperatuuritestide ajal kõige aktiivsemad, varustasid teadlased hiiri miniatuursete, pähe kinnitatavate mikroskoopidega ja mõõtsid neuronite aktiivsust rostraalses eesmises tsingulaarkoores (rACC) – piirkonnas, millele varasemad aju kuvamisuuringud olid viidanud.

See reaalajas pildistamine näitas võrke, mis ühendavad rACC ponsiinituumadega – ajutüve ponsi piirkonna osa, mis on teadaolevalt seotud motoorse funktsiooniga – ja mis aktiveerusid, kui platseeboefekt käivitus.

Kui teadlased selle uue leitud tee katkestasid, ei suutnud hiired enam kuuma põrandat taluda ja kui meeskond neid ringlusi kunstlikult aktiveeris, tekitas see platseeboefekti loomadel, keda ei olnud pandud esmalt valu leevendamist ootama jahedamal põrandal.

Edasisel ajukoe värvimisel avastasid Chen ja tema kolleegid, et ponsituumades on märkimisväärselt suur osa neuroneid, mis on kaetud opioidiretseptoritega, mis kontrollivad valu.

See viitab uuele ponsiituumade rollile valukindluses, mida võiks stimuleerida või sihtida ravimite, elektroodide või teraapiatega valu raviks.

Kuid kõigepealt peame nägema, kuidas need loomkatsete tulemused inimestele üle kanduvad, kelle valukogemused on palju keerulisemad.

Uuring on avaldatud ajakirjas Nature.

Allikas: ScienceAlert