Inimkehaski leidub eripärast kudet – pruuni rasva –, mis on spetsialiseerunud kalorite põletamisele. Paraku tuleb selle tööle panemiseks kõvasti külmetada.
Suveks saledaks: pugege külmkappi!
11. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba üle 30 aasta on teadlaste meeli köitnud nn pruun rasv – rasvkude, mille rakud toimivad nagu väikesed ahjud, tootes sooja ja kulutades sel eesmärgil hulgaliselt kaloreid. Näiteks närilised, kes ei suuda külmatunde peletamiseks piisavalt efektiivselt lõdiseda, kütavad oma keha just pruuni rasva abil. Sama moodi käituvad inimbeebid, kuid seni usuti, et pruun rasv taandub inimese organismist niipea, kui me oleme õppinud korralikult värisema.
Nüüd võime aga olla kindlad, et kalorikütusel töötavad ahjud on meie kehades endiselt alles. Nimelt avaldas rühm Ameerika teadlasi ajakirjas The New England Journal of Medicine artikli, milles tõestas pruuni rasva rakkude aktiviseerumist inimkehas külma mõjul. Ahjud lülituvad sisse juba kerge jaheduse korral, näiteks siis, kui istute pikemat aega toas temperatuuriga 16–18 kraadi.
Pruun rasv näeb tõepoolest pruun välja, sest on tulvil mitokondreid – rakuorganelle, mille ülesandeks on energia tootmine. Mitokondrid aga sisaldavad rauda, mis annabki kõnealusele rasvkoele punakaspruuni tooni.
Naistel on pruuni rasva rohkem kui meestel, kõhnemate inimeste kehas leidub seda suhteliselt rohkem kui paksukeste omas, samuti on pruuni rasva poolest rikkamad noorte kered. Aktiivsema ainevahetusega inimestel on pruuni rasva enam kui aeglasema ainevahetusega kodanikel.
«Pruuni rasva eripära on, et väga väikesest rasvakogusest piisab tähelepanuväärse energiakoguse kulutamiseks,» rõõmustas ajalehes The New York Times üks uuringu autoreid, Bostonis asuva Joslini diabeedikeskuse ülekaalulisusosakonna juhataja C. Ronalf Kahn.
Kui imikutel asub pruun rasv peamiselt selja peal ning närilistel abaluude vahel, siis täiskasvanutel leidub seda ollust ülaseljal, kaelal, rangluu ja õla piirkonnas ning selgroo ümber.
Just niisuguse laialipillutatuse tõtu võiski pruun rasv nii kauaks ajaks kahe silma vahele jääda, oletas Kahn, kelle rühm jälitas seda saladuslikku rasvkude kahe eri metoodika koostöös – ühe skanneeringuga jahiti kehapiirkondi, kus toimub aktiivne glükoosipõletamine, ja teisega kaardistati samal ajal keha rasvaladusid.
Uuringu käigus tuvastati pruun rasv küll vaid 7,5% naistest ja 3% meestest, kuid teadlased seletavad seda asjaoluga, et skanneeringud viidi läbi normaalsel toatemperatuuril ja enamik patsiente ei olnud oma keha pruuni rasva soojatootmiseks aktiviseerinud.
Et ka inimestel reageerib pruun rasv temperatuurile, seda tõestas Hollandi Maastrichti ülikooli teadlase Wouter D. van Markeni katse. Ta võttis 24 noort ja tervet meest – kümme neist kõhnad, ülejäänud ülekaalulised või rasvunud – ning mõõtis nende pruuni rasva taset toatemperatuuril.
Seadmed ei näidanud niisuguse koe olemasolust mingit märki. Siis aga sulges halastamatu teadlane need mehed kaheks tunniks jahedasse ruumi. Mõõtmisi korrates andis pruun rasv elumärki kõigi meeste (välja arvatud ühe) kehades.
Samalaadses katses Rootsis lubasid katsealused võtta ka proove oma tavarasvast ja sellest rasvast, mis külma käes käitus pruuni rasvana. Nii saadi füüsiline tõend, et tegemist on tõepoolest erilise rasvkoega, mis kulutab energiat ja toodab soojust.
Mõistagi paneb energiat põletav pruun rasv teadlaste mõtte otsekohe tööle selles suunas, kuidas võiks seda kude rakendada liigse tavarasva põletamiseks ehk ülekaalulisuse raviks.
Louisiana ülikooli Penningtoni biomeditsiini uurimiskeskuse molekulaargeneetika professor Leslie P. Kozak pani tüsedusele kalduvad hiired nädalaks ajaks ruumi temperatuuriga 5 kraadi Celsisuse järgi. Ehkki hiired sõid sel ajal rasvarikast toitu, mis sisaldas nende tavamenüüst kaks ja pool korda rohkem kaloreid, kaotasid nad nädalaga 14% oma kehakaalust.
«See sündis pelgalt külma mõjul, ilma vähimagi medikamendi osaluseta,» selgitas Kozak. «Pane hiir külma kätte ning ta muutub soojapuhuriks.»
Teist laadi katse viisid läbi Stockholmi ülikooli teadlased Jan Nedergaard ja Barbara Cannon. Nad valmistasid partii geneetiliselt muundatud hiiri, kelle kehas pruuni rasva ei olnud. Need hiired rasvusid.
Mõistagi ei pruugi pruuni rasva abil kõhnumine olla inimestel nii lihtne nagu hiirtel. Pole ju näiteks andmeid selle kohta, et külmadel laiuskraadidel elavad inimesed oleksid loomu poolest saledamad kui soojade maade asukad.