Ajakirjas Cell Biology avaldatud uuringu kohaselt võivad naiste ülekaalulisuse põhjused olla teised kui meestel – nimelt kipub rasvunud naistel esinema toiduga seotud «puudujääk õppimisvõimes» ehk siis teisisõnu võivad nad tajuda toidu väärtust vääralt.
Oma katse käigus näitasid teadlased meestele ja naistele erinevaid värvilisi ruute, millele järgnesid kas toidu või raha pildid. Seejärel paluti osalejatel ennustada, kui suure tõenäosusega näidatakse ühe või teise värvi järel toitu või raha, tuginedes seejuures eelnevale kogemusele, kirjutab Shape.com.
Vaid rasvunud naistel tekkis probleeme, kui nad pidid ennustama toidupildi nägemise tõenäosust, samas kui raha puhul ennustasid nad õigesti. Uuringu autorite sõnul viitab see väga spetsiifilisele, konkreetselt toiduga seotud puudujäägile õppimisvõimes.
«Pean tunnistama, et me ei oodanud siin sugudevahelist erinevust,» ütles uuringu kaasautor, Yale’i ülikooli neuroteadlane Ifat Levy. Üks selgitustest võib tema sõnul olla see, et rasvunud inimestel kaasneb toiduga suurem kognitiivne koormus ehk siis nende jaoks on toiduga seotud segajate blokeerimine keerulisem. «Naised muretsevad üldjuhul rohkem rasvumise või oma välimuse pärast ja seetõttu võib nende puhul see koormus olla ka suurem.»
Teised põhjused võivad teadlaste sõnul olla seotud hormoonide või siis sooliste erinevustega aju prefrontaalkoores – piirkonnas, mis on seotud õppimise ja rahulduse otsimisega.
Teadlaste sõnul oleks vaja põhjalikumat uuringut, et välja selgitada põhjus-tagajärg seos ehk et kas puudujääk õppimisvõimes võib tõepoolest põhjustada rasvumist või põhjustab rasvumine seda puudujääki. Kuid igal juhul võib praegu tehtud avastus selgitada, miks mõned inimesed söövad teistest enam, märkis Levy.
«Võib olla, et rasvunud inimesed – või vähemasti rasvunud naised – ei suuda olla toidu mõju hindamisel paindlikud. Näiteks, kui oleme näljased, tajume toitu väga rahuldustpakkuvana. Kuid kui meil on kõht täis, pakub toit palju vähem rahuldust ja võib osutuda koguni vastumeelseks. On võimalik, et mõned rasvunud isikud ei suuda tuvastada muutusi oma sisekeskkonnas ja tajuvad toitu väga rahuldustpakkuvana ka siis, kui see ei peaks seda olema,» selgitas Levy.
Ta loodab, et antud uuring võiks saada aluseks soospetsiifilisele kaalualanduse meetodile, mis ei keskenduks mitte toidule endale, vaid sellele, kuidas erinevad sisemised ja välised märguanded mõjutavad inimeste reaktsiooni toidule. Levy arvab, et toitumismustreid võib olla võimalik muuta, kui muuta väärad assotsiatsioonid nende märguannete ja toidu vahel.