Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tartu teadlased tulevad viljatutele paaridele appi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Uurimistöö läbiviijad Andres Salumets (seisab), Külli Samuel ja Kaarel Krjutškov tutvustasid uurimisprotsessi. | FOTO: Kristjan Teedema

Kui praegu ei arvestata kehavälisel viljastamisel iga naise eripäradega, siis Tartu teadlaste embrüo ja emaka limaskesta suhtlust uuriv teadustöö aitab tulevikus leida viljatusprobleemile tõhusamat lahendust.

«Väga pillavalt käiakse praegu hinnalise materjaliga ringi, embrüoid on palju, aga lapsi sünnib vähe,» lausus üks värske uurimistöö autoritest, Tartu Ülikooli reproduktiivmeditsiini professor Andres Salumets.

Kehavälise viljastamise protseduure rahastab haigekassa ning neid tegevad kliinikud lähenevad kõigile viljatuse probleemiga paaridele ühesuguse standardiga, mitte personaalselt.

«Ühe puuga pannakse paika, et sel päeval peaks toimuma embrüo emakasse viimine, aga see ei pruugi olla sellele naisele sobilik,» selgitas uuringu teine autor, tervisetehnoloogiate arenduskeskuse ja Karolinska instituudi teadur Kaarel Krjutškov. Ta lisas, et alles siis, kui ebaõnnestub järjest juba mitmes kehavälise viljastamise protseduur, hakatakse vaikselt mõtlema ka individuaalse lähenemise peale.

Vaid kolm-neli päeva

Kehavälise viljastamise puhul pole kõige keerulisemad mitte embrüo saamine ja munaraku viljastamine katseklaasis, vaid selle pesastumine emaka limaskestale ja järgnevad protsessid. Viljastumiseks soodsaid päevi on naisel ühes kuus vaid kolm või neli, mitte kaks-kolm nädalat või kuu, nagu sageli arvatakse. Praegu eeldatakse, et iga naine on populatsiooni keskmine ja kalendrit vaadates saab öelda, millal on parim aeg viia viljastatud munarakk naise emakasse. See ei taga aga, et embrüo jääb sinna ka pidama ja algab embrüo edasine areng, sest vaid umbes 25 protsenti protseduuridest lõppeb rasedusega.

Tervisetehnoloogiate arenduskeskuse teadlased lõidki koostöös Tartu Ülikooli ja Rootsi Karolinska instituudiga meetodi, mis aitab uurida embrüo ja ema esimest molekulaarset suhtlust pesastumise käigus.

«Probleem on selles, et kehavälistest viljastamistest keskeltläbi kaks kolmandikku ei õnnestu,» ütles Salumets. Sel on eri põhjused, näiteks oleneb viljastumise õnnestumine nii embrüo kui ka emaka limaskesta rakkude omavahelisest suhtlusest, embrüo kromosoomide muutustest ehk mutatsioonidest ning emaka limaskesta rakkude geenide aktiivsusest.

Samuti võib protseduuri õnnestumine suuresti sõltuda rasestuda püüdva naise vanusest. «Kui 20ndates naised tulevad kehavälise viljastamise protseduurile, võib õnnestumise tõenäosus olla 40–50 protsenti, üle 40-aastastel võib olla aga vaid viis protsenti,» lausus Salumets.

Krjutškovi sõnul oli teadlaste töö eesmärk jõuda meetodini, millega analüüsida protsessi embrüo ja emaka kokkupuutel ning seda ühe raku tasandil. «Molekulaarses suhtluses emakaga peab embrüo tundma, et see koht sobib talle kinnitumiseks,» ütles Krjutškov. Kinnituskohana tunneb embrüo esmalt ära emaka pealispinna, nn vahemehe, mis peibutab, kutsub ja võtab embrüo korraks kinni. Kui embrüo on juba korra kleepunud, siis läbib ta emaka pinnakihi ning vahemees kaotab oma funktsiooni, toimub pesastumine ja naine jääb lapseootele.

Pesastumine.

Uuringu tarbeks võeti vabatahtlikult teadustöös osaleda soovinud naiste emakast proov, aga uuringu käigus analüüsiti siiski vaid emaka limaskesta üksikuid rakke. «Selleks et mõista viljatuse põhjuseid, tuleb uurida viljakaid naisi,» ütles Salumets.

Uurimistöö on oma valdkonnas revolutsiooniline. «Meil õnnestus kätte saada nii selle pinna rakud kui ka pinna all olevad strooma rakud, mis loovad pesastumise keskkonna,» selgitas Krjutškov. Et uurida olulisi bioloogilisi protsesse ning panustada lastetuse ravi lahendustesse, pidid teadlased esmalt looma meetodi, mille abil saada rohkem teadmisi embrüo ja ema esimesest dialoogist ning geenidest, mis selles protsessides osalevad.

Uuriti rakkude tasandil

Kui varem uuriti embrüo pesastumist terve koe põhjal, siis nüüd läheneti üksikute rakkude tasandil. Iga rakk on justkui Lego klots, mis moodustab koe. «Me ei lähenenud koele mitte suurel, globaalsel moel, vaid vaatasime rakkude tasandil, sest enamik haigusi hakkab ikkagi raku tasandil pihta,» ütles ka Salumets. Samas on koe eristamine üksikuteks rakkudeks ülioluline, sest bioloogilistes protsessides ongi rakkudel eri funktsioonid ning neid ei saa kuidagi summeerida või keskmistada. «Loodus ei tee seda ning seda ei tohi teha ka teadlased oma uuringutes,» lisas Krjutškov.

Emaka limaskesta pealispinnal ehk epiteelil toimunud protsessid on jäänud varasemates uurimustes tagaplaanile, sest nende osakaal terves koes on väike. Nüüd on aga tänu sellele uurimistööle võimalik selgeks teha, mis järjekorras ja milliste geenide vahendusel käib suhtlus embrüo esimesel kinnitumisel ning edasisel pesastumisel ehk mõista embrüo ja emaka limaskesta rakkude dialoogi.

Praegu veel baasteadmisi andva uurimistöö rakendusliku väljundina näeb Krjutškov võimalust selgitada välja embrüo pesastumise eest vastutavad geenid, et tulevikus töötada välja geenide avaldumisel põhinev test. See võimaldab määrata personaalselt päevad, mil emakasse viidud embrüol on kõige suurem tõenäosus sinna pesastuda. Peale rakenduse viljatuskliinikus saaks pesastumise geenitesti kasutada ka nende paaride personaalseks testimiseks, kes soovivad vaid kinnitust, et nende viljakusega on kõik korras.

Teadustöö avaldati ajakirjas Human Reproduction.

Tagasi üles