Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

EMO õde: kuidas mürgiseid taimi ära tunda?

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Pildil on ussilakk, mida näiteks lapsed võivad ajada segamini mustikaga. | FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees / Scanpix

Mõnikord kipuvad inimesed söödavaid ja mürgiseid taimi segamini ajama, seega tasub üle korrata, kuidas neil vahet teha.

Kui rohelised taimed on nina mullast välja pistnud, asuvad inimesed nende maitseomadusi avastama, kirjutab Põhja-Eesti regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse õde ja mürgistusteabekeskuse nõustaja Ruth Kastanje regionaalhaigla blogis.

Kõige sagedamini on sellisteks avastajateks väikelapsed, kuid üldiselt lõppevad need avastamised õnnelikult – meie looduses lihtsalt lehe või õie näksimisest süsteemset mürgistust ei saa, kuigi tugevamalt ärritava mahlaga taimed nagu karuputked, näsiniin või toalill difenbahhia, võivad tekitada suu limaskestadel tugeva turse või isegi haavandid.

Ka juhuslikult näppu puutunud tundmatute marjadega pole erilist ohtu. 3-4 marja, isegi kui tegu mürgise liigiga, veel tervisekahjustust ei tekita, suuremate koguste puhul tuleks juba spetsialistiga nõu pidada. Siinkohal on oluline teada, mida, kui palju ja millises vanuses inimene sõi. Õigeaegselt reageerides võib aktiivsöe manustamisega mürgi imendumise peatada ja sellega ka sümptomite tekke ära hoida.

Olukorras, kus laps tuleb jooksuga mari pihus ema juurde ja teatab uhkelt,  et sõi paar sellist juba ära, pole vaja paanikasse sattuda. Seda isegi juhul, kui peos muljutud marja järgi on raske kindlaks teha, millega oli tegu ja korjaja ei oska enam näidata, kust ta oma saagi leidis.

Enamasti tekivad sellised hetked, kui laps on metsa marjule kaasa võetud ja askeldab pealtnäha turvalises kohas keset mustikavarsi, aga mustikate kõrval kasvab ka paar ussilakka ja pisut kaugemal on piibelehe ahvatlevad oranžid marjad. Lisaks veel kukemarjad oma pikkade madalate justkui roheliste okastega kaetud okstega.

Mis marja see laps nüüd õieti sõi? Üldiselt võib sellises situatsioonis rahulikult oodata – paar mürgist marja pole ohtlik, ussilakk ja piibeleht maitsevad märksa kehvemini kui mustikas või kukemari. Suurema koguse mürgiste marjade söömisest annab alati esimese hoiatuse tunni kuni pooleteisega tekkiv seedehäire, nii et raskemad sümptomid salaja ligi ei hiili.

Kui on põhjust kohe kahtlustada, et ussilakka koos mustikatega rohkem kui 3-4 marja söödud, siis aitab juba varem mainitud aktiivsüsi.

Kas söödav või mürgine?

Euroopas on peaaegu igal aastal mõni juhtum, kus karulaugu asemel on korjatud kauni sügislille (colchicum autumnale) lehti ja seda kas toorelt, hautatult või pestona toiduks tarvitatud. Kuna kolhitsiin on tugev rakumürk ja põhjustab hulgiorganpuudulikkust, kipub sellise toidu söömine lõppema halvasti.

Karulaugu ja sügislille lehed on mõlemad küll pikliku kujuga, aga muidu üsna erinevad, ka pole sügislillel küüslaugule sarnanevat maitset ega lõhna. Mitmed sööjad on hiljem haiglas öelnud, et maitse oli pigem ebameeldiv, aga kuna toit oli juba valmis tehtud ja nende teada pidi olema väga tervislik, siis sai see ikka ära söödud.

Vale maitse peaks olema see häirekell, et toiduga on midagi valesti ja seda ei maksa süüa ka juhul, kui materjal on hoole ja vaevaga korjatud. Ärge sellist toitu sööge, isegi kui olete peaaegu  täiesti kindel, millega tegu või on see lausa poest ostetud.

Näiteks möödunud suvel võis saksa ajakirjanduses kohata pateetilist pealkirja «Kurk tappis pensionäri» – vanem abielupaar tarvitas toiduks poest ostetud kibedaid kurke, sest nende eest oli ju raha makstud. Kibe maitse nii kurgi kui ka kõigi kõrvitsaliste puhul viitab ohule.

See on mürgise kabatšoki sündroom, kus ebasoodsate kasvutingimuste tõttu löövad kultuurtaimes välja eellaste ebasoovitavad omadused ja moodustuvad inimesel seedehäiret põhjustavad mürgised ühendid. Südame- ja neerupuudulikkusega vanurile võib aga ka tugev seedehäire saatuslikuks saada.

Mitte iga kord ei hoiata ka maitse – nii mürkputk kui ka surmaputk on sööduna eluohtlikud, kuid nende juurtel on meeldiv värske köögivilja lõhn ja mahe maitse, mistõttu peenra kaevamisel maast väljatulevaid kevadisi veest pundunud putkejuuri on peetud küll eelmise aasta naeristeks, küll peterselliks

Kibe maitse – hoiatav märk

Vahel tuleks ettevaatusega suhtuda ka söödavasse taime – juba mainitud kibedad kurgid, aga ka kibedad kartulid, kus maitse annab tunnistust solaniini liiiga suurest hulgast, peaksid jääma toidulaualt kõrvale. Arukalt tuleb ümber käia ka meie igakevadise koogimaterjali rabarberiga – värske rabarberivars on kindlasti hea ja tervislik, aga suve teise poole vanu puitunud varsi ei maksaks toiduks tarvitada, sest nendes on oksalaatide hulk juba nii suur, et see kahjustab neere.

Vähem on teada, et toores rabarberileht sisaldab lisaks neerutoksilistele oksalaatidele veel maksatoksilist antrakinooni ja suures koguses toorest rabarberilehte tarvitades riskib inimene ägeda maksakahjustusega. Tavaliselt ei tundu rabarberileht nii isuäratav, et terve leht ära süüa, kuid seoses toortoitumise levikuga on hakatud smuutidesse lisama kõike, mis roheline ja nii on mõnel juhul sattunud sinna ka rabarberilehed, sest rabarberit peab inimene ohutuks. Tegelikult tuleks terve rabarberilehe ära söömisel nii lapsele kui ka täiskasvanule manustada aktiivsütt ja jälgida teda nii võimalike maksa- kui neeruprobleemide suhtes.

Tagasi üles