Tartu ülikooli doktoritöö: Eesti lapsed ei saa koolis piisavalt liikuda

Ainult kehalisest kasvatusest ei piisa ja laste liikumist tuleks terve koolipäeva jooksul soodustada. Illustratsioon: Panther Media/Scanpix

Tartu ülikoolis tehtud uurimistööst selgus, et vaid neljandik lastest liigub koolipäevadel soovitatud koguses.

Eesti lastega tehtud katse näitas, et vaid üks neljandik katses osalenutest saab piisavalt füüsilist koormust ning liikumislabor ja Kerli Mooses pakub oma doktoritöös välja lahendusi, kuidas liikumist suurendada. 

Tartu ülikooli liikumislabori teadlane Kerli Mooses viis koos kolleegidega läbi katse, kus Eesti koolide 7- kuni 13-aastased õpilased kandsid nädal aega liikumisandurit. Aktseleromeeter salvestas sekundilise täpsusega laste liikumise intensiivsuse. Liikumisandur oli kinnitatud puusale ning lapsed ise ühtegi väärtust anduri pealt ei näinud. Salvestatud andmete alusel saadi teada palju oli lastel kehaliselt mitteaktiivset aega (istumist, lamamist) ning erineva intensiivsusega kehalist aktiivsust.

Soovituslikku liikumisnormi ei täideta

Lastel ja noortel on soovituslik liikuda iga päev vähemalt 60 minutit. Liikuma peaks vähemalt mõõduka intensiivsusega, nii et tekib soojatunne ja hingamine kiireneb. Koolipäevadel täitsid selle soovituse vaid 24 protsenti õpilastest. 17 protsenti õpilastest ei täitnud soovituslikku liikumisaktiivsuse taset mitte ühelgi koolipäeval ning 18 protsenti õpilastest liikus soovituslikul tasemel vaid ühel koolipäeval.

Koolipäeva ajal liigutakse vähe

Eesti õpilased koguvad enamuse soovituslikust liikumisaktiivsusest väljaspool kooli –  umbes üks neljandik päevasest soovitusliku intensiivsusega aktiivsusest koguti koolis. Võrreldes Soomega, on Eesti kooli panus õpilaste liikumisaktiivsusesse märgatavalt väiksem. Näiteks Soomes koguvad õpilased 40 protsenti päevasest soovituslikust liikumisaktiivsusest koolis. Kuid Soome puhul tuleb kindlasti silmas pidada, et Soomes on juba aastaid teadlikult tegutsenud selles suunas, et luua õpilastele koolis liikumisvõimalusi ning riigi rahastuse toel on loodud toetav võrgustik ning võimaldatakse koolidele vajalikke oskusi, teadmisi, vahendeid.

52,3 protsenti I kooliastme (1.-3. klass) ja 61,3 protsenti II kooliastme (4.-6. klass) õpilastest osales treeningutel vähemalt kord nädalas. «Meie andmed näitasid, et mida rohkem on lastel võimalik koolis liikuda, seda enam suureneb ka terve päeva liikumisaktiivsus,» ütles doktoritöö autor ning tõi välja seose, mis näitas, et peale aktiivset koolipäeva liikusid lapsed rohkem ka väljaspool kooli.

Kerli Mooses oma doktoritöös täpsemalt väljaspool kooli toimuvaid tegevusi ei uurinud. Küll aga tegeleb ta Tartu ülikooli liikumislaboris küsimusega, kuidas koolipäeva jooksul liikumisaktiivsust suurendada. 

Aktiivse koolitee toetamine

«Ühelt poolt on oluline turvalise koolitee loomine koostöös kohaliku omavalitsusega, teisalt rataste, rulade, tõukerataste hoiustamisvõimalused koolis,» rääkis Mooses. Neil lapsevanematel, kes ei julge või ei saa last aktiivselt kooli lubada, soovitab teadlane lasta vanematel laps varem auto pealt maha, et vähemalt osa kooliteest saaks läbida aktiivselt.

Aktiivne ainetund

Kuigi valdava osa ainetundidest õpilased istuvad ning II kooliastmes istutakse enam kui I kooliastmes, siis on võimalik, et liikumise lisamine ainetundi aitaks õppetulemusi parandada. «Mitmed teadusuuringud on näidanud, et järjestikkuse istumise katkestamine ja liikumise lisamine ainetundidesse aitab parandada õpilaste keskendumist ja tähelepanu ning seeläbi omab positiivsed mõju ka õpitulemustele,» selgitab Mooses. 

Liikumise suurendamiseks pakub liikumislabor välja harjutuspause, kus õpilased tõusevad vahepeal püsti, et end liigutada, liikumise lõimimist tunni sisuga ning õpet klassist väljas – aulas, koridoris või õues.

Aktiivne vahetund

Lisaks ainetunnile, kus istumine on mõnikord paratamatus, saab liikumist suurendada aktiivsete vahetundidega. «Oluline on luua koolis võimalused liikumiseks, näiteks avada vahetunnis võimlad ja/või aulad, tagada kättesaadavus vahenditele, lubada lapsed õue,» seletab Mooses. Samuti pakub ta välja teemavahetunde – tantsuvahetund, võimlas pallivahetund või mänguvahetund.

Liikumislabori pilootkoolide kogemustele tuginedes, takistas koole algselt aktiivsete vahetundide sisseviimisel hirm, et lapsed saavad viga. Mooses rääkis aga, et senine kogemus on olnud positiivne ja vajadust range korrapidaja järele ei ole tekkinud. Siiski on oluline lastega kokku leppida reeglid.

Sobiva keskkonna loomine ja vahendite võimaldamine toetab samuti laste liikumisaktiivsust. Näiteks tehnoloogia õpetuses on võimalik lastel ise valmistada erinevaid vahendeid, millega vahetunnis mängida, olemas on õpetus pinksilaua tegemiseks. «Keskkonna muutmisega seoses on viimase aja «hitt» ronimissein koridoris, mis võimaldab ronida mitte kõrgusesse vaid piki seina,» toob Mooses näite. Selline sein on praegu Tartu Tamme koolis. Lisaks keskkonnale ja vahendile soovib Liikumislabor koolidele luua mängujuhtide ja nende tugiisikute süsteemi, kus vanemate klasside õpilased korraldavad nii noorematele kui ka eakaaslastele ühiseid mänge arendades seeläbi nii liikumis- kui ka sotsiaalseid oskusi.

«Ideaalis võiks igal päeval olla üks pikem, vähemalt 25-minutiline vahetund, kus õpilased saavad liikuda ja mängida ning eriti hea oleks, kui õpilased saaksid selle pikema vahetunni ajal õues käia,» seletas doktoritöö autor.

Üks liikumislabori pilootkool on juba sisse viinud aastaringsed õuevahetunnid, millega on nii õpilased kui ka õpetajad väga rahul. Moosese sõnul olid koolil varem pikemad vahetunnid, aga kuna õpilastel ei lubatud joosta, ei olnud vahendeid, millega mängida ja õpilased istusid niisama, siis tehti vahetunnid lühemaks. Nüüd kui vahetunnid on sisustatud erinevate aktiivsete tegevustega, on tekkinud jälle vajadus vahetunnid pikemaks teha.

Kehalisest kasvatusest ei piisa

Doktoritöö andmetest selgus, et kehalise kasvatuse tund suurendab oluliselt nii soovitusliku intensiivsusega päevast liikumisaktiivsus kui ka vähendab päeva kehaliselt mitteaktiivset aega. Lisaks saavad kehalise kasvatuse õpetajad kehalise tunnis õpetada lastele oskusi, mida lapsed saavad vahetunnis rakendada, näiteks kummikeksu põhisammud, lauatennise põhioskused jms. Kuigi Moosese sõnul toetaks laste liikumisaktiivsust kindlasti liikumistunni lisamine, siis sellest üksi ei piisa. Tema sõnul on mitmed uuringud näidanud, et ainult liikumistunni või kehalise kasvatuse lisamine ei taga piisavat liikumisaktiivsust ning oluline on luua liikumisvõimalused ka vahetunnis ning ainetunnis.

«Hästi oluline kõikide vahetunni tegevuste ja keskkonna muutuste planeerimisel ja ellu viimisel on õpilaste kaasamine, et loodavad vahendid ja tegevused oleksid ikkagi peamisele sihtrühmale – õpilastele – huvitavad,» lisas Mooses.