Ida-Tallinna keskhaigla kirurgiakliinikus avati eile neli renoveeritud ja tipptasemel sisustatud operatsioonituba. Kliiniku juhataja dr Andrus Arak rääkis Postimehe terviseportaalile antud intervjuus, mida moodne tehnoloogia võimaldab ning muu hulgas ka seda, mida võiks tema hinnangul meditsiinis muuta.
Ida-Tallinna keskhaigla kirurgiakliiniku operatsiooniosakond paikneb kolmel korrusel. Teisel korrusel avatud renoveeritud operatsiooniosakonda koondatakse Araku sõnul suuremahuline onkoloogiline kirurgia, üldkirurgia, uroloogia ja veresoonte kirurgia operatsioonid. Järgmise projektina plaanitakse renoveerida ortopeediliste ja lülisambakirurgiliste operatsioonide ruumid, kuhu ehitatakse kolme operatsioonitoa asemel samuti neli. Operatsiooniblokis, kus seni on opereeritud peamiselt uroloogilisi haigeid, ehitatakse aga Araku sõnul välja päevakirurgia keskus.
Andrus Arak, mis on uutes operatsioonitubades teistmoodi peale uue sisustuse ja aparatuuri?
Väga oluline on patsientide operatsioonieelse anesteesia ettevalmistuse ruum, mida meil varem ei olnud. Operatsioonieelne anesteesia ettevalmistus, mis tähendab erinevate kanüülide paigaldamist patsiendi keha külge – seda me saame nüüd teha selleks spetsiaalselt ette nähtud ruumis. Varem tehti seda operatsioonitoas, mis tähendab, et operatsioonitubade kasutus ei olnud väga efektiivne – selle tõttu olid operatsioonivahed pikemad, et patsiendi saaks ette valmistada.
Tehnoloogia koha pealt on tegelikult kõik välja vahetatud. Esiteks see, mida väga näha ei ole, mis on seinte taga, need on kõik täiesti uued kommunikatsioonid. Väga oluline on täiesti uus laminaarõhuga ventilatsioonisüsteem kõikides operatsioonitubades.
Meie jaoks on täiesti uued ka infotehnoloogilised lahendused. Nendel väga efektsetel ekraanidel on tegelikult oma iva. Esiteks see, et me saame seda (operatsiooni)pilti näidata nendes samades operatsioonitubades suurel teleekraanil seinale, mis on just õpetamise aspektist väga oluline, et üliõpilased ja residendid saaksid operatsiooni ajal toimuvat paremini ja täpsemalt jälgida. Eriti puudutab see avatud kirurgilisi operatsioone, kus inimeste arv, kes näevad, mis operatsiooni ajal toimub, on väga piiratud. Aga ka laparoskoopiliste operatsioonide puhul on väga hea, kui pilt on suurel ekraanil.
Sama pilti saame nüüd üle kanda ka teistesse ruumidesse ja saame konsulteerida teiste erialade spetsialistidega operatsiooni ajal, kui meil on mingisugune keeruline situatsioon. Mitte ainult kirurgidega, vaid ütleme ka radioloogidega, kui meil tekivad mingisugused kahtlused. Põhimõtteliselt saab ka väljaspool haiglat selliseid online-konsultatsioone teha operatsiooni ajal, see on väga oluline.
Sellisel kujul me seda varem teha ei saanud. Mingisugust teleülekande võimalust sellel korrusel ei olnud. Lisaks me saame operatsioonipildi üle kanda näiteks konverentsisaali ja õpetada seal siis juba täiendusarste või suuremat seltskonda.
Mida siis tehti, kui sellist võimalust ei olnud?
Siis kas helistati, kutsuti spetsialist – näiteks radioloog – kohale või siis me vestlesime telefoni teel ja püüdsime vaadata samu röntgen- või kompuutertomograafia pilte. See oli võimalik, aga see oli oluliselt ebamugavam ja aeganõudvam.
Renoveeritud osakonnas on nüüd senise kolme operatsioonitoa asemel neli, mis võimaldab teha rohkem operatsioone. Kas selleks jagub teil ka ressurssi?
Tegelikult on kõikide meie kirurgiliste erialade võimekus suurem, kui haigekassa meie käest kirurgilist tervishoiuteenust ostab. Selles mõttes ressurss on meil olemas ja operatsioonitubade renoveerimine toimub ühest küljest tõesti lootuses, et meie lepingumahud kasvavad, aga lisaks korraldame natuke tööd ka sisuliselt ümber – viime päevakirurgia eraldi väikesesse operatsiooniblokki. See on hästi oluline ka ohutuse mõttes – kui siin on suuremamahulised operatsioonid ja päevakirurgilised haiged on need, kes tulevad ja lähevad.
Aga eks me sõltume loomulikult ikkagi põhiliselt sellest, kui palju haigekassa meilt tervishoiuteenust ostab. Kui me oleme nii-öelda heas kirjas, oleme head ja kvaliteetsed tegijad ühes või teises lõigus või kogu kirurgias tervikuna, siis patsientide soov meie juurde tulla on suurem ja see on siis kaudselt mõjutusvahend või indikaator haigekassale, kui järjekorrad ja ooteajad pikenevad.
Kuid järjekorrad on teil ka praegu pikad.
Meil on praegu järjekorrad pikad. Meil on üldkirurgilisi patsiente järjekorras pea tuhande ringis, kes ootavad operatsiooni.
Me saame ajaliselt järjekorda küll lühendada näiteks sellise suurema operatsioonitubade arvu või efektiivsema kasutusega, aga see tähendab siis seda, et olemasolev raha kasutatakse kiiremini ära ja siis me peame jälle järgmist aastat ootama ja lootma suurema lepingumahu peale.
Paljudes haiglates töötatakse ka üle lepingumahu ja siis maksab haigekassa osutatud teenuste eest teatud koefitsiendiga.
Seda haiglad natuke kasutavad, aga kui me räägime ikkagi suuremahulisest kirurgiast, kus kulud on väga suured, siis kui me seda raha tagasi ei saa, siis me ei ole võimelised seda teed minema. Seda võib küll teha ambulatoorses töös ja päevakirurgias ja need koefitsiendid on ka erinevad. Ambulatoorse ravi puhul on see protsent kõrgem ja päevakirurgias, statsionaaris väiksem.
Kas kirurgiakliinikus käivad inimesed ka oma raha eest?
See on jah üks selline võimalus, aga oma rahaga on ikkagi nii, et ega Eesti inimesel ei ole seda jõukust nii palju, et tervishoiuteenust ise osta. Ostetakse ju teatud nišiteenuseid – näiteks hambaravi. Günekoloogia on ka populaarne. Kus meil on tasapisi ka välispatsiente, on bariaatriline kirurgia (maovähendusoperatsioonid – M.L.), mis on hästi populaarne. Aga selline haigekassaväline või tasuline teenus, mida patsient ise ostab, moodustab meie kliinikus suurusjärgus kaks-kolm protsenti rahalisest mahust.
Kui palju võib üks operatsioon inimesele maksma minna?
Seda saab vaadata haigekassa raviteenuste hinnakirjast. Väiksemad operatsioonid on saja euro ringis – pisioperatsioonid, väike nahakasvaja näiteks. Teised operatsioonid võivad ulatuda tuhandetesse ja isegi kümnetesse tuhandetesse – näiteks maksa siirdamine.
Viimasel ajal on palju räägitud patsientide vabast liikumisest Eesti-siseselt (praegu kehtib see Euroopa Liidu raames ning selle järgi hüvitatakse ELi kodanikule teises liikmesriigis saadud raviteenuste kulud, kui tal oleks olnud õigus saada sellist ravi kindlustuse kulul oma koduriigis), kus inimene maksaks tervishoiuteenuse eest oma taskust, saaks kiiremini abi ja saaks selle raha hiljem haigekassalt tagasi. Kuidas selle rakendumine teie tööd mõjutaks?
Lühemas perspektiivis, kui me räägime võib-olla aastast või kahest, tõenäoliselt väga ei mõjutakski. Aga kui me vaatame Eestit tervikuna, sellist suurt pilti ja haigekassa rahalisi võimalusi pikemas perspektiivis, nii pikad kui need ooteajad on... See variant, mida on praegu välja pakutud, et inimene maksab teenuse kinni ja saab selle raha tagasi siis, kui tuleb tema järjekord, selle mudeli pooldajad on väitnud, et see raha siis nii-öelda vabaneb selle inimese jaoks. Aga kui me teame praegu, et vajadus tervishoiuteenuse järele pidevalt kasvab, elanikkond vananeb, siis ma ikkagi kardan, et rahaline koormus sellel hetkel, kui haigekassa peab hakkama tagasimakseid tegema, muutub selliseks, et need inimesed, kes ei suuda ennast «ette osta», hakkavad kannatama.
Kui me võtame pikema perioodi, ütleme näiteks viis aastat, siis järjekorrad kindlasti ei lüheneks. Meditsiini on raha juurde vaja, see on lahendus.
Teine teema on see, et haigekassa teenuste hulgast võiks kindlasti välja noppida niisuguseid teenuseid, mis ei ole võib-olla eluliselt tähtsad, mis ei mõjuta inimese elukvaliteeti. Ma ei räägi ainult ilukirurgiast. Mingis osas võiks bariaatriline kirurgia olla tasuline ja mõned niisugused teenused veel.
Mingisugusel hetkel võib olla bariaatriliseks kirurgiaks meditsiiniline näidustus, et tõesti muu ravi ei aita, aga kus me näeme probleemi, on ütleme, et bariaatriline operatsioon on ära tehtud, inimene on oluliselt kaalu vähendanud, siis see operatsioon toimib ainult paar aastat ja kui inimene oma elustiili ei muuda, siis tuleb see probleem jälle tagasi, ülekaalulisus taastub ja siis opereerime uuesti haigekassa raha eest.
Loomulikult ei ole see ideaalne mudel, aga minu nägemus on selline, et teatud teenuste puhul tuleks suurendada omaosalust. Tervishoidu on ikkagi raha juurde vaja, aga kui me räägime olemasoleva raha ümberjagamisest, siis see võiks olla üks lahendus, mida tuleks kaaluda.