Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Dieet aitab leevendada autisti vaevusi

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tartu ülikooli kliinikumi psühhiaatria eriala arst-õppejõu Anu Susi soovitab autismiga laste vanematel käia nõustamisringides, kus on võimalik jagada kogemusi. | FOTO: Kristjan Teedema

Kuigi autism ei ole ravitav, võib haige seisundit paremaks muuta nii õige toitumine kui ka ravi, kuid seejuures ei tasuks laskuda äärmustesse.

Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatria eriala arsti-õppejõu Anu Susi sõnul võib autismiga inimeste eripära väljenduda eri määral ja kaasneda võivad mitmesugused muud haigusnähud, mistõttu võivad neid aidata ka erinevad meetodid. Susi sõnul on uuringutest selgunud, et teatud toiduainete, näiteks piima või nisu piiramine võib kergendada autismiga kaasnevaid vaevusi.

Arst-õppejõud teab vanemaid, kelle laps sai tänu dieedile lahti tõsistest kõhuprobleemidest, millele tavapärases meditsiinis kasutusel olevate võtetega leevendust ei leitud. Samuti on toitumise muutmine aidanud ära hoida tugevaid afektihooge ning reguleerida unetsüklit.

«Mul on üks väga praktiline kogemus, mis ei ole küll tõenduspõhine teaduslikus mõistes,» lausus Susi ning rääkis kliinikumi lasteosakonnas viibinud autoagressiivsest ehk ennast vigastavast lapsest.

«Pikki aastaid ei olnudki võimalik lapsel käsi lahti võtta, sest ta kiskus end kohe katki ja ainuke meetod, mis autoagressiivsust vähendas, oli piima- ja nisuvaba dieet,» selgitas Susi ja lisas, et see on nii praegugi, kaheksa aastat hiljem.

Proovida tasub aga vaid neid meetodeid, mis aitavad haigel lapsel end paremini tunda ega ole ohtlikud, ning seda tasub teha spetsialisti juhendamisel. Näiteks mõnest toiduainest loobudes tuleks kindlasti jälgida, et laps ei jääks ilma väärtuslikest vitamiinidest. Toidulisandeid tasub anda autismiga lapsele, kui tema toitumine on väga ühekülgne. Samuti on need abiks, kui lapsel esineb ainevahetuse eripära, mis segab mõne vitamiini omastamist.

Lisaks dieetidele kasutatakse autisti aitamiseks delfiiniteraapiat. Kuigi kirjeldatakse selle teraapia positiivseid tulemusi, pole see Susi sõnul siiski tänapäevases mõttes tõenduspõhine. «Kõik taandub sellele, mida vanemad proovida tahavad ja milleks nad on ise valmis, sest enamasti nõuavad need teraapiad väga suurt pühendumist ja raha,» lausus Susi.

Ravis ei tasu aga proovida vahendeid, mille ohutuses ei olda kindlad. «Kui on viiteid, et meetod võiks olla ohtlik, siis seda ei tasu kindlasti katsetada, eriti mitte omal käel ja laste peal,» ütles Susi.

Näiteks uuringuteks, kus laste peal katsetatakse uusi ravimeid, tuleb vanemal anda nõusolek, ravi toimub kontrollitud juhtnööride järgi, ning kui midagi läheb viltu, saab kohe abi. «See on ühe ja teise katsetamise vahe,» lisas ta.

Susi seletas, et kindlasti ei tasu mõelda, et kui üks vahend tapab pisikuid, siis aitab see ka näiteks autismi vastu. Ta lisas, ettänapäeval räägitakse üha enam sellest, millest inimene koosneb, ning mõne uuringu järgi leidub inimese organismis tunduvalt rohkem baktereid ja viiruseid kui keharakke – nii võib ju arvata, et kui mingi aine hävitab organismile kahjulikke baktereid ja viirusi, siis aitab see igasuguste terviseprobleemide lahendamisel.

Üsna palju sõltub Susi sõnul aga sellest, kelle poole vanem oma lapse murega pöördub. «Kui lapsevanem on pigem valmis proovima kõiki teisi võimalusi kui tavameditsiinis pakutavat, siis satub ta varem või hiljem keerulisse olukorda. Kui ta satub arsti juurde, kes ütleb, et kõik ülejäänud võimalused on jamad ja neid ei tasu proovida, ning annab vanemale hinnanguid, siis vanem ei räägigi, mida ta on proovinud,» rääkis Susi.

Seetõttu ei imestagi Susi, miks osa arste mõnikord kurdab, et lapsevanem ei räägi, missuguseid alternatiivseid võtteid ta haige lapse seisundi parandamiseks on kasutanud. Tema hinnangul võiks arstid kritiseerimise asemel olla rohkem kursis erinevate ravivõimalustega. «Mis on nende sisu, miks neid kasutatakse ja millised on olnud tulemused, et arstid saaksid jagada asjakohaseid arvamusi ja selgitada, kuidas ohte vältida,» selgitas ta.

-Kasvatuse võim

Kuigi toidulisandid ja teraapiad võivad olla üsna kulukad, ei tasu meelt heita. «Kasvatuslikke võtteid on võimalik rakendada õhukese rahakotiga peredes, aga see nõuab samuti vanematelt endalt väga suurt järjepidevust,» rääkis Susi.

Esimene asi, mida kasutada inimese puhul, kes ei saa sotsiaalsest suhtlusest aru, on teha talle keskkond arusaadavaks. «Kui lapse sotsiaalne kujutlusvõime on nõrguke, kipub tekkima segadus nendes olukordades, kus laps ei tea täpselt, kuidas ta peab käituma,» ütles Susi.

Mõnikord oleks hea autismiga lastele üle korrata täiesti elementaarseid asju, näiteks et selles olukorras tehakse alati nii. Samuti võib autistlik laps vajada konkreetseid korraldusi, mida temaealised samas olukorras enam ei vaja. Vanem peab olema lapse mõtlemisest ühe sammu võrra ees.

«Paeks ette mõtlema, milline olukord on lapse jaoks raske ja mida vanem peaks tegema, et olukord oleks kontrolli all,» selgitas arst ja lisas, et sellest autistliku lapse vanemad üldjuhul ei pääse.

Keskkonnaga arvestamise oskust tuleb harjutada juba maast madalast, sest muidu võib juhtuda, et autistlik laps, kes ei suuda teistega arvestada, lähtub endast ja tahab teha nii, nagu talle meeldib, ning püüab võimu enda kätte haarata. Seesugust last on  väga keeruline hiljem ümber kasvatada.

Erinevusi võib olla väga palju, seepärast soovitab Susi autistlike laste vanematele mõeldud nõustamisringe, kus jagavad kogemusi nii teised lapsevanemad kui ka psühholoogid.

Kõik lapsed on väga erinevad. Vanemad ootavad, et laps oleks ideaalne, ja oma lapse käitumisega harjutakse sedavõrd ära, et vanemal endal on mõnikord keeruline oma lapse eripära märgata.

Kasulik oleks kuulata aga ka teiste lapsega tegelevate inimeste, näiteks õpetajate arvamusi lapse kohta ning kui tundub, et laps eristub millegi poolest oma eakaaslastest, tasub pigem spetsialistiga nõu pidada.

On ka olukordi, kus vanemad märkavad lapse eripära, aga ei tea, millega võib tegemist olla või kuhu pöörduda. «Kindlasti ei tasu ise hakata diagnoosi panema, sest laps võib eri põhjustel käituda nii, nagu tal oleks autism,» ütles Susi ning lisas, et kahtluse korral tasub alati pöörduda spetsialisti poole, et abi, kui seda vaja peaks olema, ei hilineks.

«Mitte mõelda, et hea küll, kolmene veel ei räägi, aga küll ta hakkab. Võib-olla kunagi hiljem hakkabki, aga siis on juba kõige kiirem arenguperiood mööda lastud, kus oleks vaja kõnet arendada,» toonitas Susi.

-Saada elus hakkama

Kuigi autismi ei saa välja ravida, võivad mingid sümptomid elu jooksul taanduda ning inimene õpib hakkama saama. «Nad õpivad oma eripäraga toime tulema, kui keskkond seda soodustab,» ütles Susi.

Näiteks suur osa Aspergeri sündroomiga inimesi tuleb oma eluga toime. «Nad ei pea olema perekonna rüpes, kes neil kogu aeg kätt all ja peal hoiaks, aga neil võib olla raskusi sotsiaalses suhtlemises,» selgitas Susi, kelle sõnul ei pruugi raskused olla nii suured, et psüühilise eripäraga inimene oma igapäevaeluga hakkama ei saaks.

Kuigi Eestis pole ametlikku ja täpset statistikat autismispektri häirete esinemise kohta lastel, olevat neid tänapäeval aina enam. «Muu maailma statistika näitab, et neid lapsi on üha rohkem, ja see ei tule ainult sellest, et me oskame neid paremini märgata ja diagnoose panna,» lausus Susi.

Tagasi üles