Neuroloog selgitab, kuidas ennetada kerge kognitiivse häire puhul dementsust

PM Tervis
Copy
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Kerge kognitiivne häire on seisund, mis võib, aga ei pruugi progresseeruda dementsuseks, tõdeb Ida-Viru keskhaigla ja Confido meditsiinikeskuse neuroloog Katrin Põld ajakirjas Perearst.

Kerge kognitiivne häire (ingl mild cognitive impairment ehk MCI) on justkui vahepealne seisund vanema ea normipärase vaimse võimekuse ja dementsuse, eeskätt Alzheimeri tõvest tingitud dementsuse vahel. Kerge kognitiivse häire diagnoosimise ajaline kriteerium on erinevate allikate järgi sümptomite esinemine viimase 6–12 kuu vältel, selgitab Põld.

Kerge kognitiivse häire levimus võib ulatuda 10–20 protsendini üle 65-aastastel isikutel. Esiplaanil võib olla nii mäluhäire, häirunud täidesaatvad funktsioonid kui ka kõnehäire.

Kerge kognitiivne häire on kahtlemata dementsuse riskitegur, tõdeb neuroloog. «Dementsuse kujunemise riski kerge kognitiivse häire korral hinnatakse 5–20 protsendile aastas,» märgib Põld. Kuna dementsuseni viivate ajustruktuuri ja -funktsiooni muutuste kujunemine on aeglane protsess, kestes aastaid ja või isegi aastakümneid enne mäluprobleemide ilmnemist, annab see sekkumistele küllaldase ajaakna.

Ennetus ravimitega?

Dementsuse ennetuse nurgakivi on Põllu sõnul tõenäoliselt esmane ennetus keskeas avalduvate südame-veresoonkonna riskide ohjamise kaudu. Teisene ennetus kerge kognitiivse häire korral on suhteliselt uus kontseptsioon arstiteaduses, tõde ta. Seniseid teisese ennetuse strateegiaid ja nende tulemuste üldistatavust on piiranud mitmed asjaolud.

Esiteks, ennetuse tase sõltub haiguse definitsioonist. 

Teiseks, dementsus on enamike haiguste klassifikatsiooni kohaselt välistamisdiagnoos. Liiga ranged dementsuse diagnoosikriteeriumid ja varaste biomarkerite mõõtmise keerukus muudavad elanikkonnapõhiste ennetusstrateegiate uurimise ja rakendamise keeruliseks.

Kolmandaks, senised dementsuse teisese ennetuse uuringud on traditsiooniliselt keskendunud suuresti mälufunktsiooni näitajatele. Arvestades kerge kognitiivse häire olemust, peaksid dementsuse ennetusuuringud aga võtma rohkem arvesse sekkumiste mõju ka teistele domeenidele (tähelepanu, infotöötluse kiirus, keelelised võimed jms) ning patsientide emotsionaalsetele sümptomitele, elukvaliteedile ning toimetulekule.

Neuroloogi sõnul on dementsuse ennetuse farmakoloogilisi strateegiaid uuritud kõige rohkem. Kliinilisi uuringuid on enim viidud läbi ajuinfarkti ja vaskulaarse dementsuse, aga ka Alzheimeri tõve ennetuse kontekstis. On teada, et antihüpertensiivne ravi võimaldab vähendada nii ajuinfarkti, korduva ajuinfarkti ja sellega seotud vaskulaarse dementsuse kui mõnel juhul ka Alzheimeri tõve riski.

AKE geenil on leitud ka seos dementsusega. E-vitamiinil ja oomega-3-rasvhapetel pole leitud kognitiivset halvenemist pidurdavat toimet.

Liikumine on osutunud tõhusaks ennetuseks

«Uued teaduskirjanduse andmed viitavad, et eluviisi muutused ja mittefarmakoloogiline sekkumine on kerge kognitiivse häire korral samuti efektiivsed ning farmakoloogilistest sekkumistest potentsiaalselt tõhusamadki,» ütleb Põld. Mehhanismid, millega mittefarmakoloogiline sekkumine dementsuse ilminguid edasi lükkab, on komplekssed ja ebaselged. «Füüsilise koormuse põhine ja kognitiivne sekkumine ning treening parandavad tõenäoliselt närvisüsteemi angio- ja neurogeneesi, närvivõrgustike koostööd ning närvifaktorite (neurotrofiinide) paremat saadavust sünapsides,» selgitab neuroloog. Mittefarmakoloogiline sekkumine võib seega olla farmakoteraapiast universaalsem, tagades olenemata dementsuse põhjustest soodsama mikrokeskkonna allesjäänud neuronitele.

Lisaks aktiivsele eluviisile mängib Põllu sõnutsi vanemas eas dementsuse ennetuses rolli ka sotsiaalselt hõlmav tegevus.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles