Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Uneuuring paljastab, mis toimub kehas magades

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Andurite peale panek võttis aega umbes tunni. | FOTO: Eero Vabamägi

Pean ennast üsna heaks magajaks – võin magada päeval, võin magada öösel, võin magada valges, võin magada pimedas, ja kui veel palju aega ka peaks käepärast olema, võin magada pool päeva jutti. Kas aga mu sisetunne ja täisuneuuringu andmed kattuvad?

Selleks et teada saada, millistest osadest mu uni koosneb või miks ma meelsasti tahaks keset päeva lõunauinakut teha, käisin Unimedi keskuses eriala spetsialistide jutul ja lasin oma und uurida, et tõde välja selgitada.

Kliinikus pani õde mulle külge kimbu andureid – neli jalgadele, neli kehale ja 14 pähe. Viimased mõõtsid kolme ajukanalit, lõua lihastoonust ja silmade liikumist. Lisaks veel ninakanüül, suu kaudu hingamise andur, kaks vööd – üks rinnahingamise, teine kõhuhingamise mõõtmiseks – ja asendi andur. Sõrme otsa läks andur, mis mõõtis pulssi ning hapnikusisaldust veres. Seega kokku 28 mõõtjat. Peale selle jälgis mind kogu öö kaamera ja hääle salvestamiseks rippus voodi kohal pisikene mikrofon.

Selline nägi välja pult, kuhu kõik andurid ühendati. Foto: Eero Vabamägi

Pärast kõigi nende andurite ja juhtpuldi külge riputamist oli kere ikka tublid paar kilo raskem. Muide, kui enamik andureid kinnitati lihtsalt plaastriga või seoti ümber, siis need nupud, mis pähe läksid, tuli juuste sisse kinnitada kipsiga. Andurite ära võtmisest räägin hiljem.

Vaieldamatult kõige ebamugavama anduri tiitel läks ninakanüülile, ehk siis kahele toruotsale, mis kordamööda torkisid ja kõditasid nina. Kui alguses oli ehk isegi naljakas, siis pead padjale pannes ei andnud see atribuut mulle kuidagi rahu. Võrdlemisi väikeste ninaaukude tõttu tekkis mul tunne, et kanüül tõkestab hapniku ninna pääsemise tee täielikult. Kui ma aga umbes 20 minutiga uinuda suutsin, siis hiljem see mind enam väga ei häirinud.

Sinine mehike rinnal mõõtis magamisasendit. Foto: Eero Vabamägi

Alguses tundus liiga kõvasti ümber olevat ka rinnahingamisandur, mis sundis sügavalt hingama ja ohkama, ning sõrmeotsas olev kummitükk oli ka päris tugevasti ümber näpu, see sõrmeots oli ilmselt terve öö külm, aga nagu juba mainisin, siis magades see ei häirinud.

Ilmselt aitas kiirele uinumisele kaasa see, et hommikul olin juba kell 6.20 tõusnud, seega kümne paiku õhtul magama minna polnudki ilmvõimatu.

Rahutu või rahulik?

Magamisest ei mäleta ma suurt midagi, seega järeldasin hommikul, et ju magasin hästi ja näitajad on normis. Mäletan ööst vaid seda, et kui külge oli vaja keerata, siis pidin korra une pealt järele mõtlema, kummale poole peaks pöörama, et juhe kaela ümber ringi ei teeks. Muu üle ma ei kurtnud.

Kuna sain magada tavapärasest kauem, siis pisut enne äratust tegin juba paaril korral silmad lahti, sest õues oli valge. Lõplikult ärkasin aga alles siis, kui õde ruumi astus ja hakkas minult andureid eemaldama. Tema ütles, et uni oli esmapilgul tundunud rahutu, lisades samas, et hilisemad andmed võivad hoopis muud näidata.

Hommikuks olid mul kõrvad valusad, sest nende taga olnud andurid olin korralikult n-ö naha sisse maganud, samuti juhtmed, mis kõrva tagant jooksid. Tunne oli umbes selline, nagu oleks maganud suurte kõrvarõngastega. Kui andureid järjepanu kere küljest ära võeti, muutus tunne üha mõnusamaks ja kergemaks. Kuid ainult seni, kuni jõuti anduriteni, mis olid kipsiga juustesse pandud. Nende eemaldamiseks oli vaja ikka korralikku leotamist ja sikutamist ja kulmu kortsutamist.

Selleks, et andurid veelgi kindlamini kinni oleks, läks kõige peale võrkmüts. Foto: Eero Vabamägi

Vähe sügavat und

Uneuuringu tulemused sain teada kaks päeva hiljem, kui mul oli kokku lepitud eraldi aeg unearstiga vestlemiseks. Kõigepealt tuleb selgeks teha, et unes on kolm erineva sügavusega staadiumit ja lisaks REM-uni ehk aeg, mil näeb unenägusid.

Lõua otsas olevate lihasandurite järgi võis öelda, et mul oli suu kergelt lahti just REM-une staadiumis, kus tavaliselt tekivad inimestel hingamismuutused, seega ei ole sellega mul midagi pahasti. Öö jooksul oli mul ka mikroärkamisi ja natuke hammaste krigistamisele omaseid tunnuseid – seda oli ka videost näha, et lõug liigub. Siiski ei olnud arsti sõnul midagi hullu. Samuti liigutasin ma käsi-jalgu, kuid mitte liiga palju, ainult 141 korda – see läheb normi piiresse.

Muret tekitas aga see, et sügavat und oli natuke vähe. Kui normaalne sügava une osakaal on 20 protsenti, siis minul oli seda 17,5 protsenti ehk täpselt 100 minutit kogu uneaja 9,5 tunnist. Unenägude und oli aga piisavalt (kuigi ma ei mäletanud hommikul ühtki unenägu). Unearsti sõnul aitaks sügavat und pikendada kindla unerutiini järgimine – peaksin iga päev magama minema ja ärkama enam-vähem samal ajal.

Põhiline asi, mida magamise juures aga jälgitakse, on hingamine, sest hingamisseisakud ehk uneapnoe on see, mida tekkida ei tohiks. Minu hingamisindeks oli 0,9 ja täiskasvanutel on hingamisindeks kuni viieni normi piires, seega ma kindlasti ei norska ja hapnikku on mu veres piisavalt.

Kuna mul polnud millegi üle kaevata peale selle, et võiksin hea meelega kogu aeg ja rohkem magada, siis polnud ka uuringu tulemustest suurt murrangut oodata. Hammaste krigistamist on mulle varemgi paaril korral ette heidetud, kuid seda ei tule ette igal ööl. Unearst soovitas bruksismi ehk hammaste krigistamise vastu kasutada spetsiaalset kaitset ehk kapet, mis tuleb ööseks suhu panna ja nii aitab see vähendada hammaste kulumist.

Kuigi magan enamasti vähemalt kaheksa tundi öö jooksul, ütles unepsühholoog mu pidevat unisust kommenteerides, et soovitus magada kaheksa tundi on keskmine hinnang ja iga inimese puhul ei pruugi sellest piisata. Minu vanusegrupis on tegelikult unenormi ülemine piir koguni 11 tundi magamist öö jooksul – vaat see kõlab juba minu moodi!

Tagasi üles